Euroopa Komisjon pani ühisturu väikeettevõtjatele lukku

Euroopa Liidu pakendimäärus (EU 2025/40) lõpetas alates 12. augustist sisuliselt ühisturu toimimise mikro- ja väikeettevõtjatele, kes on seni müünud väikeseid tootekoguseid teistesse liikmesriikidesse

„Kuigi pakendite kogumise ja vähendamise eesmärk on õige, on selle saavutamiseks valitud vahendid täiesti ebaõnnestunud ning panevad lisanduvate kulude ja bürokraatiaga väikeettevõtjate jaoks Euroopa Liidu ühisturu sisuliselt lukku. Määruse kehtivus tuleb kuni lahenduste leidmiseni peatada,” kirjutab EVEA tegevjuht Leho Verk Euroopa Komisjonile. „Näiteks kui Eesti mikroettevõte müüb oma e-poest pakendatud kauba otse teise liikmesriiki lõppkasutajale, peab ta täitma kõiki seal kehtivaid kohustusi, mis on seotud tootjaregistrisse kandmise, aruandluse ja tootjavastutusega. Väikeste koguste puhul on need kulud oodatavast tulust oluliselt suuremad.”

Määrus kohustab teises liikmesriigis lõppkasutajale otse müüvat ettevõtjat nimetama tootjavastutuse volitatud esindaja. Keskkonnakulu sõltub pakendikogusest, kuid esindaja nimetamise-, registreerimise- ja halduskulu on enamasti fikseeritud ega sõltu sellest, kas ettevõtja müüb konkreetsesse liikmesriiki aastas vaid ühe või mõne toote. Väikese müügimahu puhul on pakendijäätmete käitlemise hind tegelikkuses väga väike, kuid lisanduv bürokraatiakulu ulatub ühe liikmesriigi kohta sadadesse eurodesse aastas.

Kuigi Euroopa Komisjon on pärast pakendimääruse (PPWR) vastuvõtmist jõudnud samale järeldusele ja soovitab kohustuse peatada 2035. aastani, kehtib kord praegu endiselt ja tekitab ettevõtjatele olulisi riske.

„Nagu ettevõtjad ise oma olukorda kirjeldavad, on neile jäänud kolm võimalust: täita kehtiva regulatsiooni nõudeid ja kanda suurt majanduslikku kahju, ignoreerida kehtivat regulatsiooni ja riskida oma ettevõttele hukatusliku trahvimääraga või lõpetada oma toodete kaugmüük teistesse liikmesriikidesse,” lisas Leho Verk.

EVEA soovib Euroopa Komisjonilt kehtima hakanud regulatsiooni kiiret peatamist ja pikaajaliste lahenduste ettevalmistamist. Väikeettevõtjate vaatepunktis saab lahendusi olla kolm:

•  halduskoormuse vähendamiseks ühe Euroopa Liidu ülese registreerimissüsteemi loomine
•  kulude optimeerimiseks seadustada võimalus kasutada ühte esindajat mitme või kõigi liikmesriikide jaoks
•  luua mikroettevõtjatele või väga väikestele pakendikogustele oluliselt lihtsustatud kord

Pakendimäärus 2025/40, pakendimääruse 2025/40 lisa IX: Artiklis 44 osutatud registris registreerimiseks ja sellesse kannete tegemiseks vajalik teave.

EVEA ametlik tagasiside Euroopa Komisjonile:

Määrus (EU) 2025/40 on alates 12. augustist 2026 igas praktilises mõttes lõpetanud Euroopa Liidu ühisturu toimimise mikro- ja väikeettevõtjatele, kes on seni müünud väikeseid koguseid oma toodetest teistesse liikmesriikidesse. Nagu ettevõtjad ise oma olukorda kirjeldavad, on nende valikusse jäänud kolm erinevat võimalust: täita kehtiva regulatsiooni nõudeid ja kanda suurt majanduslikku kahju, ignoreerida kehtivat regulatsiooni ja riskida oma ettevõttele potentsiaalselt hukatusliku trahvimääraga või lõpetada oma toodete kaugmüük teistesse liikmeriikidesse. Seaduskuulekatena on enamik väikeseid tootjaid otsustanud mitte müüa oma kaupu teistesse liikmeriikidesse kuni see regulatsioon tänasel kujul kehtib.

Määruse eesmärgid on selged ja õiged. Pakendeid peab tekkima vähem, neid peab olema lihtsam ringlusesse võtta, ülepakendamist tuleb vähendada ning tootja peab kandma suurema osa oma pakendi jäätmekäitluse kulust. Probleem ei ole eesmärgis, vaid selles, milliste vahenditega seda eesmärki tahetakse saavutada ja kas saavutatav keskkonnakasu on proportsionaalne mikro- ja väikeettevõtjatele kaasneva halduskoormusega.

Kui näiteks Eesti mikrotootja müüb oma e-poest pakendatud kauba otse Soome, Rootsi või Portugali lõppkasutajale, tekib tootjavastutus liikmesriigis, mille turul pakendatud toode tellijani jõuab. Seega peab ta täitma kõiki seal kehtivaid tootjaregistrisse kandmise, aruandluse ja tootjavastutusega seotud kohustusi. Lisaks nõuab artikli 45 lõige 3, et teises liikmesriigis lõppkasutajale otse müüv ettevõtja nimetaks selles liikmesriigis laiendatud tootjavastutuse volitatud esindaja. Just see viimane kohustus on väikeettevõtjate jaoks kõige valusam. Keskkonnakulu sõltub pakendikogusest, kuid esindaja nimetamise-, registreerimise- ja halduskulu on enamasti fikseeritud ega tee erisusi neile, kes võib-olla müüvad konkreetsesse liikmesriiki vaid ühe või mõned tooted aastas. Seega on väikese müügimahu puhul pakendijäätme enda käitlemise hind tegelikkuses väga väike, kuid lisandub õigusliku vastavuse kulu, mis ulatub sadadesse eurodesse ühe liikmesriigi kohta aastas. Kui väikeettevõtja jaoks muutub ratsionaalseks otsuseks mitte müüa teise liikmesriiki sellepärast, et ühe või kümne väikese saadetise jaoks tuleb luua eraldi riigipõhine haldus- ja esindusstruktuur, on siseturg formaalselt küll avatud, kuid de facto lakanud funktsioneerimast. Kõnekas on seejuures, et Euroopa Komisjon ise jõudis pärast PPWR-i vastuvõtmist sisuliselt samale järeldusele ning esitas ettepaneku COM(2025) 982, millega soovitakse artikli 45 lõike 3 kohustus EL-is asutatud ettevõtjate jaoks kuni 1. jaanuarini 2035 peatada.

Hetkel oleme siiski olukorras, kus määrus kehtib ja kõik ettevõtjad peavad seda täitma. Kõige kiiremas korras tuleb Komisjoni pakutud edasilükkamine seadustada ning asuda ette valmistama pikaajalisi lahendusi. Väikeettevõtjate vaates saab selliseid lahendusi olla kolm: halduskoormuse vähendamiseks tuleb luua üks EL-ülene registreerimissüsteem (one-stop-shop), kulude optimeerimiseks seadustada võimalus kasutada ühte esindajat mitme või kõigi liikmesriikide jaoks ning lisaks luua mikroettevõtjatele või väga väikestele pakendikogustele oluliselt lihtsustatud kord.