Kas Eestis õpetatakse ikka õiget asja, õigel tasemel ja õigel moel?

Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainori rektor, EVEA volikogu liige Andrus Pedai kirjutab Eesti haridussüsteemi vastavusest tööjõuturu vajadustele.

Eestis on ühtaegu tööpuudus ja tööjõupuudus. Meil on pea 60 000 töötut, kuid samal ajal otsivad mitmed sektorid – eeskätt töötlev tööstus, logistika, ehitus ja haridus – tulutult sobiva ettevalmistusega inimesi.

Puudu olevate töötajate täpset arvu on keeruline hinnata, kuna osa puudujäägist ei avaldu kunagi statistikas, sest töökohad jäävad inimeste puudusel juba eos loomata. Laienemise, tootmisvõimsuse kasvatamise või uute teenuste arendamise otsused jäetakse tegemata, kuna puudub kindlus, et kvalifitseeritud inimesi on võimalik leida. Tulemuseks on nähtamatu kahju ehk tegemata jäänud investeeringud ja äri, saamata jäänud maksutulu ning pidurdunud areng.

Taoline paradoks ei ole juhus, vaid pikalt ignoreeritud struktuurse probleemi tagajärg. Meie haridussüsteem ja tööturg ei käi sama jalga ja pole seda teinud juba ammu – kui üldse kunagi.

Süsteemne raiskamine

OSKA üldprognoosi kohaselt vajab Eesti tööturg aastatel 2022–2031 igal aastal ligikaudu 18 000 uut töötajat. Tasemeõppest sisenejaid on seejuures vähem kui 16 000. See tähendab, et tööjõuvajadust ei ole võimalik katta ainult uute lõpetajate arvel, vaid juurde tuleb kaasata juba olemasolevat tööjõudu ümberõppe kaudu, motiveerida mitteaktiivseid inimesi tööturule naasma ning lubada välistudengite suuremat kaasamist meie kõrghariduses.

Samal ajal on Eestis tuhandeid inimesi, kelle haridustase on kõrgem, kui nende töö tegelikult eeldaks. OSKA andmetel on 79 protsendil lihttöölistest formaalselt kõrgem haridustase, kui nende ametikohal vaja oleks. Inimesed on veetnud aastaid õppides, saanud riiklikult rahastatud kõrghariduse… ning maandunud lõpuks töökohtadel, kus nende oskused ja teadmised jäävad kasutamata.

Ülekvalifitseeritus on süsteemne ja lubamatu ressursi raiskamine. Kulukad investeeringud haridusse ei toeta oodatud majanduskasvu, samuti ei too nad tagasi loodetud väärtust ei inimesele, tööandjale ega ühiskonnale laiemalt.

Ilmekas näide on õigusteadus. OSKA prognooside järgi vajab Eesti igal aastal ligikaudu 70 uut juristi. Tegelikkuses lõpetab õigusteaduse eriala igal aastal kordades enam tudengeid. Paljud ei leia erialast rakendust, liiguvad kõrvalvaldkondadesse või suunduvad ümberõppesse. Inseneeria, tootmise ja tehnoloogia valdkonnas valitseb aga pidev spetsialistide nappus.

Oleme unustanud tööstuse

Meie hariduspoliitikat on mõjutanud ka ühiskonna suhtumine tööstusesse. Aastaid on Eesti ühiskonnas ja poliitikas domineerinud narratiiv, mille kohaselt on töötlev tööstus ja allhange midagi musta, ohtlikku ja vanamoodsat. Noortele on järjepidevalt mõista antud, et karjääri tuleb teha IT-s või õiguses, mitte tehases tootmisliini ääres.

Reaalsus on teine. Kaasaegne tööstus, nende hulgas allhange, on digitaliseeritud, energiatõhus, automatiseeritud ja rahvusvahelise haardega. Seal rakendatakse rohetehnoloogiaid, kõrgtehnoloogilisi seadmeid ning andmepõhiseid juhtimissüsteeme.

Tööstus ei vaja enam ammu ainult sinikraesid – tikutulega otsitakse hea hariduse saanud tehase- ja müügijuhte, mehhatroonikuid, automaatikuid, tooteinsenere, logistikuid ning esma- ja keskastme juhte. Töö on rahvusvaheline, kaasaegne, põnevaid väljakutseid pakkuv ja reeglina ka hästi tasustatud.

Mitmed riigid, mida me oleme harjunud endale eeskujuks seadma – Saksamaa, Šveits, Austria, Rootsi – on pidanud tööstust oma majanduse strateegiliseks nurgakiviks. Saksamaal ja Šveitsis moodustab töötlev tööstus üle 20% SKPst ning annab tööd ligi viiendikule tööealisest elanikkonnast. Austrias ulatub see näitaja 19%ni, Rootsis 18%ni. Eestis on vastav näitaja alla 14% ja langeb.

Tööstust ignoreerides ei jõua me iialgi päriselt jõukate riikide sekka.

Kõike ei pea tingimata ise üles ehitama. Tugeva tööstussektori kujundamisel võivad Eestile abiks olla välismaised suurettevõtted, kelle tootmisüksused tuleb meile meelitada. Eurostati värskelt avaldatud numbrid kinnitavad, et rahvusvahelised suurettevõtted esindavad vaid väikest osa Euroopa ettevõtlusest, kuid samas panustavad väga suurelt oma tegevuse sihtriikide majandusse läbi investeeringute, tööjõumaksude ja innovatsiooni.

Eespool mainitud haridus- ja tööjõupoliitika probleeme aitaks kõige kiiremini lahendada rakenduskõrghariduse osakaalu järsk suurendamine Eesti kõrghariduses.

Esiteks on just rakenduskõrgkoolid need, kes suudavad olla paindlikud, tööandjate vajadustele orienteeritud ning võimelised vastavalt tööturu arengule kiiresti kohandama oma õppekavasid. Rakenduskõrgkoolide lõpetajad on valmis astuma tööturule kohe pärast õpingute lõppu, paljud neist on juba õpingute ajal loonud praktikakohtade ja koostööprojektide kaudu sidemed tulevaste tööandjatega. Hea uudis on, et rakenduskõrgkoolid näevad juba praegu erialavahetuse kasuks otsustanud tudengite arvu kasvu.

Teiseks on see lihtsalt odavam. Nn Aaviksoo raporti järgi on rakenduskõrghariduse omandamine riigile märgatavalt soodsam kui akadeemiline kõrgharidus. Sageli vähemalt kaks korda, mõnel juhul isegi enam.

Näiteks 2022. aastal oli Tartu Tervishoiu Kõrgkooli ühe õppija aastane kulu 3260 eurot, samal ajal kui Tartu Ülikoolis ulatus see näitaja 12 814 euroni. Kusjuures 2025. aastal räägitakse Eesti avalik-õiguslike ülikoolide juures juba summast 17 600 eurot tudengi kohta aastas.

EEK Mainoris on keskmine kulu ühe tudengi kohta oluliselt madalam. Siit ka praktiline soovitus: rakenduslikku haridust eeldavad erialad, nagu ettevõtlus ja IT õpe, võiks riik tellida just erakõrgkoolidelt.

Eesti kõrghariduspoliitika eelistab aga endiselt suuri ja traditsioonilisi akadeemilisi institutsioone. Meil on kolm korda rohkem akadeemilistes ülikoolides õppivaid tudengeid kui rakenduskõrgkoolides õppijaid. Soomes on vahekord tasakaalus.

Sisuliselt tähendab see, et eelistame kallimat ja abstraktsemat haridust odavamale ja praktilisemale, kuigi Eesti majandus vajab just viimast. Taoline ebavõrdsus taastoodab olukorda, kus ülekvalifitseeritud inimesed teevad lihttöid ning meie ettevõtlus- ja tööstussektor ägab spetsialistide puuduses.

Kui soovime, et meie kõrgharidussüsteem oleks kuluefektiivne ning vastaks tööturu ja ühiskonna vajadustele, siis me ei tohi käsitleda rakenduskõrgkoole kui akadeemiliste ülikoolide n-ö nooremat venda.

Õige asi õigel moel

Mida siis teha? Olukord nõuab otsustavat tegutsemist kolmel tasandil.

Esiteks: riik peab seadma prioriteediks tööturu vajadustele vastava praktilise õppe ja kohandama kõrghariduse rahastamismudeleid nii, et see oleks selgelt eelistatud.

Teiseks: haridusasutused peavad lõpetama õppekavade dubleerimise ning arendama sihipärast koostööd. Iga kõrgkool ei pea õpetama kõike, spetsialiseerumine on vajalik ka hariduses.

Kolmandaks: ettevõtted peavad omalt poolt panustama praktikakohtadesse, õpipoisiõppesse ja õppekavade arendamisse. Nad peavad olema proaktiivsed partnerid, mitte lihtsalt ootama, et koolid neile sobivaid töötajaid ette valmistaks.

Kui riik, haridussüsteem ja ettevõtlus ei suuda omavahel koostööd teha, siis jääbki Eesti haridussüsteem kulureaks riigieelarves, mitte kasumit tootvaks investeeringuks. Me oleme väike rahvas ega saa endale lubada, et inimeste täielik potentsiaal jääb kasutamata.

On tagumine aeg küsida: kas me õpetame Eestis ikka õiget asja, õigel tasemel ja õigel moel? Kui me sellele küsimusele ausalt vastata ei taha või ei suuda, siis jäämegi taastootma seda paradoksi, kus meid vaevab korraga nii tööpuudus kui tööjõupuudus.

Tark, praktiline ja tööturu vajadustest lähtuv haridus maksab vähem kui probleemide jätkuda laskmine – nii rahaliselt kui ka ühiskondlikult. Me ei ole nii rikkad, et sellest võimalusest mitte kinni haarata.

Artikkel on avaldatud Äripäevas 13.05.2025