2025. aastaks kavandatav alampalga tõus tähendab hukatust väikeettevõtetele
- mikro- ja väikeettevõtete ning nende töötajate tegelikuks kaitsmiseks peab 2025. aasta alampalga tõus jääma alla 32 euro (alla 4 protsendi)
- alampalga läbirääkimistel seniste partneritega võrdväärselt esindatud Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõtted neid esindava EVEA kaudu.
Kui töötasu tõuseb tootlikkusest kiiremini, on sellel hukutav mõju eelkõige neile väikeettevõtetele, kes on orienteeritud siseturule, kuna nad ei ole suutelised enam püsima hinnakonkurentsis. Seetõttu tuleks 2025. aastal töötasu alammäära (alampalga) tõus sootuks ära jätta või teha seda minimaalselt ehk mitte rohkem kui järgmiseks aastaks Eesti Panga prognoositud 3,9protsendiline hinnatõus.
Eesti Tööandjate Keskliit ja Eesti Ametiühingute Keskliit alustasid 24. septembril 2025. aasta alampalga tõstmise osas läbirääkimisi. Alampalk on madalaim töötasu, mida tööandja võib töötajale maksta. On oluline teada, et 77% alampalga maksjatest moodustavad Eestis kuni 10 töötajaga mikroettevõtted (aastate 2015–2020 andmetel). Alampalga tõstmine peaks vähendama madalama palga saajate toimetulekut ning vähendama ebavõrdsust, kuid sellel on ka otsene negatiivne tagajärg: mõju ettevõtete tööjõukulude kasvule ning sellega paratamatult kaasnevale hinnatõusule. Eestis saab otseselt alampalka pisut rohkem kui paarkümmend tuhat inimest ning alampalga lähedast töötasu veel kümme tuhat inimest. Samas mõjutab alampalga tõus kõiki alla keskmise palga saajaid.
„Nõrgemate“ töökohtade kadumine ja hinnatõus
Alampalk tõusis 2024. aastal 13% ehk tegu oli viimaste aastakümnete suurima tõusuga, kuid nüüd on sotsiaaldemokraadid muutnud alampalga poliitilise kasu saamise objektiks, soovitades järgmiseks aastaks pea sama suurt tõusu (12%). Ametiühingud on sellest soovitusest kinni haaranud ja teatanud, et see on nende lähtepositsioon läbirääkimistel. 12protsendiline alampalga tõus aga tähendab kümne töötajaga mikrofirmale 2025. aastal palgafondi sunnitud suurendamist enam kui 15 tuhande euro võrra.
Tuleb mõista, et alampalga kiire kasv ei aita kõige nõrgemaid, vaid pigem kaotab töökohti nendes ettevõtetes, kus alampalgaga töökohti on palju. Kõige tugevamalt mõjutab see majutus- ja toitlustusettevõtteid, maapiirkondade ettevõtteid ning eriti rängalt osalise tööajaga töötajaid, kes töötavad (majanduslikus mõttes) ääremaadel tegutsevates ettevõtetes. Kohalik ettevõtja annab oma piirkonnas sageli niigi tööd pigem sotsiaalsest vastutusest omakandi inimeste ees, mitte suure kasumi lootuses. Paljude selliste ettevõtjate jaoks on tänaseks kokku lepitud maksutõusud ilma alampalga tõusutagi viimaseks piiriks, mille ületamisel tuleb ettevõte likvideerida. Senised töötajad liiguvad sel juhul riigieelarve tulupoolelt kulupoolele, kuna alternatiivseid töökohti neile äärealadel eriti pakkuda ei ole. Ääremaastumine ja kodanike võõrandumine riigist seeläbi suureneb.
Alampalga järsk tõus avaldab survet ka teistele palgaastmetele. Isegi juhul, kui ettevõtetel on võimalik kõigi planeeritud maksutõusude ja kõrgete sisendhindade juures tõsta töötajate palku, siis kaasnev hinnatõus nö sööb selle palgatõusu ära, kuid töötajate tegelik ostujõud ei muutu. Mitte ainult EL reeglitele vastamiseks, vaid kogu Eesti majanduse huvides on inflatsiooni vähendamine. Alampalga järsk tõus töötab selgelt selle eesmärgi vastu.
EVEA taunib seejuures osade poliitikute ja ametnike poolt välja öeldud mõtet, et „alampalgaga töökohad on rämpstöökohad“ ja kui ettevõtja ei suuda kõrgemat palka maksta, siis „pangu ettevõte kinni“. Sellise suhtumisega suurendame regionaalset ebavõrdsust ja vähendame sidusust erinevate ühiskonnagruppide vahel. Turumajanduse loogika kohaselt peab töötasu vastama tootlikkusele, kuid paljudes maapiirkonna mikroettevõtetes on tootlikkus väga madal. See aga ei tähenda, et neid töökohti ei ole kohalikele inimestele vaja. Lisaks on neid töökohti vaja kogu ühiskonnale. Me kõik kasutame madalapalgalistel töökohtadel loodud tooteid ja teenuseid igapäevaselt ega kujuta ette, et näiteks turismitalus jääme hommikusöögita või kohalikus kaupluses saab läbi müüjata. Samuti peame iseenesestmõistetavaks, et ka kohaliku alevi kortermaja eest on lumi talvel roogitud ning libedustõrje tehtud.
Eesti Tööandjate Keskliidu juht (EAKL) Arto Aas on ajakirjanduses tunnistanud, et Eestis “on palju sektoreid, kus tõstetakse palka sama palju, kui tõuseb alampalk, nii et alampalga mõju tööturule on laiem ja just seetõttu tuleb neid kokkuleppeid ratsionaalselt ja terve mõistusega sõlmida. Palgatõus tuleb ju ettevõttel kuidagi tagasi teenida ning esimene ja peamine variant on see, et tuleb tõsta hindu”.
Alampalga kokkuleppe legitiimsus
EVEA on kohtumistel ministrite ja parlamendiliikmetega korduvalt juhtinud tähelepanu probleemile, et alampalga kokkuleppe sõlmimine ei ole Eestis põhiseaduspärane, kuna läbirääkijatel puudub piisav legitiimsus. Ka Euroopa Komisjon on korduvalt osundanud, et meil on seaduse tasandil muudetud teatud huvikaitseorganisatsioonid (Eesti Ametiühingute Keskliit ja Eesti Tööandjate Keskliit) sisuliselt avaliku võimu teostajateks. Eesti lahendas alampalga kokkuleppe osas selle kitsaskoha väga silmakirjalikult, korjates seadusest ära konkreetsetele organisatsioonidele viitavad suured algustähed, kuid jätkas ”halduspraktika” kaudu ikkagi vaid nende kahe organisatsiooniga, kaasamata teisi, kokkuleppest oluliselt puudutatud gruppe ehk väikeettevõtjaid.
Rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtte järgi on alampalga kokkuleppimise õigus kõige esinduslikematel töötajate ja tööandjate organisatsioonidel. EAKL ja ETKL on kahtlemata esinduslikud üleriigilised organisatsioonid, kuid nende esinduslikkus ei ole kaugeltki piisav kogu ühiskonda mõjutava alampalga kokkuleppe sõlmimiseks.
EVEA on seisukohal, et tööandjatel ja töövõtjatel peab olema võimalus kokku leppida selline töötasu, mis on pooltele vastuvõetav ja jõukohane ning arvestab olukorraga tööturul ja majanduses üldisemalt. Lepinguvabadus hõlmab vabadust otsustada, kas ja kellega leping sõlmida ning vabadust kokku leppida tehingu tingimustes. Lepinguvabaduse kaitse alla kuulub samuti kokkulepe palga suuruse kohta. Selle õiguse piiramine õigusaktiga või volitusnormi alusel laiendatud kollektiivlepinguga peab toimuma kooskõlas põhiseadusega.
EVEA hinnangul riivab tänane mudel, s.o. Tööandjate Keskliidu ja Ametiühingute Keskliidu sõlmitav alampalga kokkulepe, ebaproportsionaalselt väikeettevõtjate ettevõtlusvabadust ja omandipõhiõigust. See riive puudutab eelkõige neid ettevõtjaid, kes tegutsemisvaldkonna tingimuste ja spetsiifika tõttu kasutavad madalama kvalifikatsiooniga tööjõudu. Groteskne on seejuures asjaolu, et kõnealuse palganumbri lepivad kõigi Eestis tegutsevate ettevõtete jaoks kokku need, keda see tegelikult märkimisväärselt isegi ei puuduta. Tänase halduspraktika kohaselt lepitakse alampalgas kokku selliselt, et ühel pool laua ääres on organisatsioon, mis esindab peamiselt suurettevõtteid ja teisel pool organisatsioon, mis esindab suurte ettevõtete ja avaliku sektori töötajaid. Valdav enamik (ligikaudu 82%) kõigist töökohtadest on aga väike- ja keskmistes ettevõtetes, mille esindajaid läbirääkimistel tööandjate poolel ei ole ning milliste töötajad üldjuhul ei kuulu ka ametiühingutesse. EVEA hinnangul on senine alampalga kokkulepete sõlmimise praktika õigusvastane, kuna osapooltel puudub mandaat valdava enamuse tööandjate ja töövõtjate poolt.
Õiglane praktika
Ülaltoodud seisukohti kokku võttes teeb EVEA ettepaneku, et mikro- ja väikeettevõtete ning nende töötajate tegelikuks kaitsmiseks peab 2025. aasta alampalga tõus jääma alla 32 euro (alla 4 protsendi). Samuti tuleb kohe muuta halduspraktikat ning tagada, et 2026. aasta alampalga läbirääkimistel seniste partneritega võrdväärselt esindatud Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõtted neid esindava EVEA kaudu.
