Riigi suhtumine ettevõtjatesse on kahetsusväärne – kuna oleme need, kes riigi ja töötaja kulul rikastuvad, olemegi kohustatud lisakoormat kandma ja meie suhtes ei pea kokkulepped kehtima, kirjutab EVEA volikogu liige, osaühingu Parim Seltskond juht ja omanik Märt Meesak Äripäevas.
Olen väikeettevõtja toitlusvaldkonnas ja annan tööd 22 inimesele. Mida vajab üks ettevõtja toimimiseks? Põhimõtteliselt kolme asja. Esiteks, et riik looks stabiilse keskkonna ja peaks kinni oma lubadustest ja kokkulepetest, teiseks, toimivaid partnersuhteid nii ostjate kui müüjatega, ning kolmandaks, et endal tervist oleks ja et töötajad püsiksid terved. Kui üks neist tugijalgadest logiseb või päris ära kaob, läheb kogu süsteem kreeni.
Ettevõtjaks, eelkõige just väikeettevõtjaks olemine on enamasti kaks ühes. Oled nii tööandja kui töövõtja. Toob ju ettevõtja oma tegevusega ka endale leiva lauale. Selline majandamine on riigile vägagi kasulik, kuna väikeettevõtja saab enamasti ise hakkama ega sõltu riigist – tema hangetest ja dotatsioonidest. Olukord on stabiilne, maksud laekuvad ja avalik sektor saab teha kulutusi.
Osalised on nii kaua vait ja enam-vähem rahul, kuni süsteemi tungib muutuja. Ja antud hetkel on see muutuja COVID-19, mis on löönud süsteemi tugeva kiilu. Olukord Eestis liigub kursil, kus ettevõtjalt on kadumas kõik kolm tugijalga. Selle asemel, et kogu süsteem hakkaks enda kaitseks tööle ja teeks koostööd, on riik otsustanud ennast esiplaanile seada. Ehk siis pannud ettevõtja jaoks esimese tugijala savijalgadele.
Alustoed lüüakse kõikuma
Seni on Eesti ettevõtja olnud tubli ja eeskujulik, loonud töökohti ja maksnud usinasti makse ning riik ja otsustajad on saanud nautida hüvesid. On tulnud ette, kus riik on pannud ettevõtjatele „ajutisi“ lisakoormusi, palvega olla mõistlik ja vastutustundlik, mida ettevõtjad sageli ongi. Nii on näiteks aastaid talutud ajutist käibemaksu tõusu, ajutist haigushüvitise süsteemi jne.
Nüüd aga COVID-19 tuules on riigi käitumine muutunud palumise asemel käskivaks, üleolevaks, süüdistavaks ning isegi näpuga näitavaks. Lisaks varasemale “ajutisele” lisakoormusele surutakse ettevõtjale peale uut lisakoormust. Unustades ära, et muutuja nimega COVID-19 tabas ka ettevõtjat, ja väga valusalt.
Nn ajutine kriisiaegne 20protsendiline käibemaks kehtib juba üle kümne aasta ja keegi enam ei taha 2 protsendinumbri võrra väiksemat numbrit mäletadagi. Valitsus tahab aga käiku lasta veelgi alatuma plaani, haigushüvitiste topelt maksustamise. Nii tööandja kui töövõtja on juba maksnud oma osa sotsiaalmaksu näol haigekassale. Sellega aga lüüakse kõikuma ka ettevõtja teine tugisammas töövõtja näol. Pikalt kehtiv ajutine haigushüvitiste meede tuleks esimesel võimalusel hoopis ära kaotada.
Vasutustundetu vastandamine
Viimase aja avalikke diskussioone jälgides võib öelda, et töövõtjad ja tööandjad on suudetud oskuslikult üksteise vastu mängida, kuigi peaksid olema ühes paadis. Vastutustundetu on ametiühingutest vastandada töötajaid ja tööandjaid, justkui ei pea ettevõtja vajalikuks töötajate haiguspäevade hüvitamist. Ettevõtja maksab tegelikult palka nii ametiühingute liidritele kui riigiametnikele, kes maksuraha jagavad.
Loomulikult toetab ettevõtja, et haige töötaja püsiks kodus esimesest päevast, ning selleks maksabki ettevõtja riigile sotsiaalmaksu. Aga kui ettevõtjal kästakse seda teist korda haigushüvitise näol tasuda – on see riigi poolt sama teenuse kahekordne müümine, mis ei kõlba kuskile.
Võttes ettevõtja kui ühe osalise süsteemist ära, pole süsteemi enam olemas. Siinkohal aga liigubki ebastabiilsus võrrandis edasi töötajate kaudu partnerite juurde. Kui ühiskonnas pole ostjat ja tarbijat, siis pole vaja ka töötajat ega tootjat. Kui ühe sektori sissetulekud kukuvad kolinal kokku, nagu on seda juhtunud turismisektoris, siis see jõuab kaude ka partneriteni teistes valdkondades.
Arusaamatu on, miks ei asu riik kriisisituatsioonis avaliku sektori tööjõukulusid koomale tõmbama. Ma ei mõtle õpetajataid, päästjaid ja politseinikke, vaid nende kulusid, kes otsustavad kabinettides kogutud maksuraha jagamise ja seadusandluse üle. Kui üks terve sektor, mis on panustanud 10 protsendijagu SKTsse, jäetakse toetuseta, ei hoogusta majanduslangust, siis kuidas saab avaliku sektori kulude kokku tõmbamata jätmisega väita vastupidist?
Nii ongi tekkinud muutuja nimega COVID-19 kaasmõjul olukord, kus avaliku sektori kulutused hoopis kasvavad, kuna meditsiin vajab selleks igal juhul lisaraha. Seda aga mitte ei kompenseerita muude avaliku sektori kulutuste arvel, vaid ettevõtja vähenenud sissetulekute arvel.
Täitsa meelest on läinud tõsiasi, et ka ettevõtja on inimene ning ka temal on tervis, mida peab hoidma. Ka tema tervis ja eelkõige vaimne tervis kannatab, kui sissetulekud vähenevad, kohustused aga aina suurenevad.
Avalikus ruumis räägitakse ennekõike töötaja raskest olukorrast, tema töökoha säilimise vajadusest ja õigustest tööandja ees. Päris ära on ununenud aga tööandja olukord, õigused ja tugi. Et Eesti saaks rikkaks riigiks, on vaja ühiskonnas osata näha rohkem ettevõtjat kui olulist osa parema elu suunas liikumisel. Ettevõtja, eelkõige väikeettevõtja on jäetud päris omapead. Aeg on märgata meie ettevõtjaid, kelle panuseta pole töötajal tööd ja otsustajal vahendeid, mida ümber jagada.
Et liikuda tervema ühiskonna poole
Et süsteemi kolm tugijalga taas kandma hakkaksid, oleks vajalik süsteemi kõigi osaliste koostöö, ühine pingutus ja tunnustus panuse eest.
Kahjuks suhtub riik oma ettevõtjatesse kui petturitesse, kes riigi ja töötaja kulul rikastuvad, kes ongi kohustatud lisakoormat kandma ja kelle suhtes ei pea kokkulepped kehtima. Ettevõtja soov on, et tööandja ja töövõtja oleksid ühes paadis ja teeksid koostööd, kuna makse makstakse ühise tulemi ja pingutuse eest. Samuti on ettevõtja soov, et valitsejate eesmärgid oleksid läbipaistvad, et nad küsiksid ettevõtja arvamust ja arvestaksid sellega ning peaksid ka varasematest kokkulepetest kinni.
Kui me kõik suudaksime enam mõista ja märgata enda ümber ettevõtjat, siis jõuaksime ka sammu võrra lähemale tervemale ühiskonnale ning siis poleks loodetavasti vaja kanda Eesti väikeettevõtjat väljasuremisohus liikide raamatusse.
Lugu ilmus Äripäeva arvamusrburiigis 18.11.2020, mida saad lugeda SIIN.