Eesti ametiühingud on esitanud parlamendile 5000 kogutud toetusallkirja alampalga erakorraliseks tõstmiseks 700 eurole ja tulumaksuvaba miinimumi tõstmiseks samale tasemele. Tundub ju nii inimlik ja hädavajalik soov, et lausa piinlik peaks olema rahvaasemikel sellega mitte nõustuda?
Kui aga teemat pisut analüüsida, siis paratamatult jõuame küsimuseni – kas ametiühingute nõudmised on põhjendatud, ettevõtetele jõukohased ning kas see ka päriselt aitab madalapalgalisi?
Tuleb tunnistada, et nii, nagu sageli, on ka selle teema puhul üks mootoreid ilmselt „populistlik punkti võtmine“ sest kahjuks jätab ametiühingute avaldus tähelepanuta olulise pisiasja – nimelt enamikke ametiühinguliikmeid (loe: suurte ettevõtete töötajaid ja riigiteenistujaid) alampalk sisuliselt ei puuduta. Samuti ei ole alampalk allpool viidatud uuringu kohaselt Tööandjate Keskliidu (valdavalt suuri ettevõtteid esindav organisatsioon) jaoks oluline teema. Küll aga on sellest otseselt puudutatud niigi keerulisemas olukorras olevad väikesed ja keskmised ettevõtjad, kes moodustavad üle 99% kõigist tegutsevatest ettevõtetest, annavad ligi 90% erasektori tööhõivest ning kes maksavad 75% töötasudest ja töötasumaksudest.
Jah, loomulikult on alampalga tõstmise mõju laiem – nimelt veab alampalga tõus ülespoole ka need palgad, mis alampalgast pisut suuremad – ehk alampalga suvise tõstmise eesmärk on ilmselt üleüldine palgatõus (mis tänasel päeval kõigile inimlikult mõistetav).
Kui aga prooviks vaadata lähemalt – Sotsiaalministeerium koostöös Tartu Ülikooliga viis 2020 – 2021 läbi uuringu (Uuring “Alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule” https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/898b9a78-d576-4380-a34b-58c70b0b101c ) . Sellest uuringust ilmnes, et alampalga saajate hulk on Eestis olnud stabiilselt ca 21 000 ning alampalka maksavad peamiselt mikro- ja väikeettevõtted. Seejuures on väga suur hulk alampalga saajaid ettevõtjad ise. Arvestades, et just mikro- ja väikeettevõtetel on lõputute kriiside (koroonakriis ja sellest tingitud ettevõtete sulgemised; energiahindade kolossaalne tõus jms) tõttu nagunii hing niidiga kaelas, tuleb just eriti kriisides hoolega kaaluda ka positiivse ja üllana näiva alampalga (ja sellega seoses ka teiste töötasude) tõstmisega seotud mõju ettevõtetele.
Nimelt kõneleb sama uuringu kokkuvõte selgelt, et alampalga tõstmisel on oluline mõju ettevõtete tööjõukulude kasvule. See tähendab, et 2 x aastas alampalga tõstmine võib niigi raskes olukorras olevatele (eriti just väikestele) tööandjatele anda surmahoobi või tähendada lihtsalt töökohtade kaotamist.
Eraldi küsimus on, milline peaks olema alampalk ja kuidas seda kokkulepet sõlmida?
Teine aspekt, mida lugupeetud “rahva õiguste eest võitlejad” näivad samuti unustavat, on meie alampalga eriline staatus – nimelt on Eestis alampalgaga seotud mitmed riiklikud hüvitised, makstavad maksed ning sotsiaalmaksu alampiir – seega mõjutab alampalga suurus oluliselt nii riigieelarvest tehtavaid kulutusi (vanemahüvitise miinimummäär; lapsepuhkuse tasu; minimaalne haigus- või hooldushüvitis kui hüvitise saaja eelmisel kalendriaastal ei töötanud jms) kui ka inimeste väljaminekuid. (loe: kõrgem lasteaiatasu jms). Samuti on alampalgaga osaliselt seotud näiteks tööandja poolt makstav õppepuhkuse tasu.
Uue, õiglase alampalga numbrit praegu, aasta keskel välja öelda on keeruline, küll aga on hädavajalik, et edaspidi toimuks alampalga kokkuleppimine nii, et arutelusse oleksid kaasatud ka need, keda see reaalselt puudutab – ehk väikeettevõtjad (näiteks läbi oma esindusorganisatsiooni EVEA). Täna lepivad alampalga kokku riigi poolt meelevaldselt valitud ja „igaveseks ajaks“ seaduse tasemel põlistatud sotsiaalpartnerid, kes esindavad tegelikult vaid väikest osa Eesti tööandjatest ja töötajatest ning on tõenäoline, et neil pole piisavaid teadmisi või soovi arvestada teiste puudutatud gruppidega.
Seetõttu olen väikeettevõtjana ja EVEA juhina seda meelt, et suvise alampalga tõstmise asemel peaks riik kohe ja kiiresti loobuma alampalgalt tulumaksu kasseerimisest ning sellest võidaksid kõik maksumaksjad. Eriti tuntav oleks see väikesepalgalistele.
Teise sammuna peaks alampalgast lahti siduma erinevad maksed ja tasud ning sotsiaalmaksu alammäära. See annaks tuntava ja kiire efekti nii töötegijatele kui tööandjatele.
Küsimus, kas alampalk peaks olema lausa Euroopa Liidu üleselt paigas, et tagada ka meie inimestele mõistlik elatustase? Tõesti, ka Euroopa Liidus on sõlmitud alamapalga kokkulepe, mille kohaselt on alampalga tase on piisav, kui see tagab konkreetses riigis inimväärse äraelamise ning riik peab selle taseme välja arvestamiseks koostama reaalhindes arvestatava kaupade ja teenuste korvi. Teise võimalusena peab alampalk moodustama 60 protsenti mediaanpalgast või 50% keskmisest palgast.
Kas ELi kokkulepe on hea ja Eestile sobiv?
Tööandjate Keskliidu juht on hiljutises arvamusloos öelnud, et EL kokkulepe ei tohiks Eestis kehtivat alampalga kujunemise mudelit kuidagi mõjutada ning, et Eestis jääb kehtima süsteem kus alampalga suuruses lepivad omavahel kokku sotsiaalpartnerid ehk Tööandjate keskliit ja Ametühingute keskliit.
EL kokkulepe, ametiühingute ja ka Tööandjate Keskliidu seisukohad on mõistetavad kuid siiski ei saa ka inimlikus plaanis heade kokkulepete puhul ära unustada, et ettevõtete majanduslik võimekus ei tõuse lihtsalt heade või inimlike soovide najal ning eriti just kriisiaegadel ei tule ei Eesti ega ka teiste EL riikide ettevõtjate raha “seina seest” – s.t. tööandjad saavad maksta ikkagi jõukohast palka – kui palk ei ole jõukohane, siis tuleb töökohad koondada. Ja väikeettevõtjate surnukskägistamine ei aita suuremas plaanis kuidagi üldist heaolu parandada.
Seega jääb soovida vaid kainet mõistust ja kõiki osapooli kaasavaid arutelusid!
Ille Nakurt-Murumaa
Ettevõtja
EVEA president