Elektrituruseaduse jt seaduste muutmise seaduse eelnõust (696 SE)

EVEA kommentaarid Elektrituruseaduse jt seaduste muutmise seaduse eelnõule (696 SE): Meie hinnangul on eelnõu algatamine samm õiges suunas kuid eelnõu sisu osas oleme üsna kriitilised.

1. Põhilised probleemid:

Kui elektrivõrgu kõiki olemasolevaid võimsusi ei kasutata efektiivselt, siis peab võrguettevõtjal olema kohustus tagada võimsuste efektiivne kasutamine. Tuleb luua võrguettevõtjale tingimused selle ülesande täitmiseks nii, et ei rikutaks teiste turuosaliste õigusi. Eelnõus on arvestatud kuni 15 kilovatise tootmisseadmega väiketootjate huve, aga on unustatud suurusjärgus kuni 100 kilovatise seadmega väiketootjad. Tegemist on isikutega, kes ei hoia kinni märkimisväärseid võrguühenduse võimsusi, aga eelnõus toodud piirangud on nende suhtes, arvestades nende väiksust, liiga koormavad. Nende hulgas on ka elektritootjaid, kes ise tarbivad enamuse oma toodetud elektrienergiast ja kes eelnõu kohaselt peaksid hakkama maksma tasu kasutamata võrguühenduse võimsuse eest (vt ka allpool). EVEA hinnangul on rohepöörde elluviimiseks oluline tugineda hajutatud energiatootmise mudelile. Kõnealuse eelnõuga kahjustatakse aga ilma põhjuseta elektrienergia väiketootjate (15 kuni 100 kW) huve, kellel on anda oluline panus hajutatud energiatootmise arendamisse. Sellise sõnastusega seadusemuudatuse vastuvõtmise tulemusel koondub energiatootmine üha enam suurte tootjate kätte ning energiaturu struktuur muutub üha monopoolsemaks. Samuti kontsentreeruvad üksikud suured energiapargid vähestesse asukohtadesse ning sel põhjusel ei saa EVEA toetada seaduse sellisel kujul vastuvõtmist. Tootmissuunalise liitumise lepingutingimuste paragrahv on vaja põhjalikult ümber töötada.

2.Alljärgnevalt juhib EVEA tähelepanu eelnõu tootmissuunalise liitumise lepingutingimuste paragrahvi kitsaskohadele:

Paragrahvi pealkiri ei vasta selle sisule. Eelnõus sätestatud nõuded ei pea saama lepingute osaks, neid saab kohaldada ka otse seaduse alusel. Lõikes 1 on sätestatud, et uue liitumise korral peab turuosaline andma võrguettevõtjale tagatise. Lepingu täitmiseks lepitakse tagatise andmises üldjuhul kokku siis, kui on ette näha tõenäolise kahju tekitamise võimalus. Liitumislepingu täitmisel sellise olukorraga pigem tegemist ei ole. Samuti ei saa eeldada, et liituja ei taha võrguteenuseid kasutama hakata. Suure rahalise deposiidi nõudmine on turuosalisi majanduslikult kahjustav nõue ja see teeb liitumise kulukamaks. Eriti tunnetavad seda väiksemad turuosalised. Nõue ei aita oluliselt kaasa eesmärgi saavutamisele, milleks on liitumispunkti ja tootmisseadme kiire väljaehitamine ja kasutusele võtmine. Väljaehitamine sõltub rohkem teistest teguritest kui tagatisest ilmajäämise oht. Deposiiti ei tagastata, kui õigeaegselt ei ole tootmisega alustatud, sõltumata sellest, millised objektiivsed takistused esinesid. Siin deposiit muutub leppetrahviks kohustuse täitmata jätmise eest. Probleem on selles, et tähtajad ja leppetrahvi suurused lepitakse poolte poolt kokku konkreetse objekti ja lepingu kõiki vastavaid asjaolusid arvesse võttes. Kui seadusandja ütleb, et alati tuleb liitumisjärgse tootmisega alustada seaduses ettenähtud tähtaja (1 või 2 aastat) jooksul, siis see ei pruugi kõikidele projektidele sobida, kuna erinevad tootmisüksused (näiteks 50 kilovatine päikesepark, 1 megavatine päikesepark või 1000 megavatine meretuulepark) ei ole ühesugused. Lõikes 2 nimetakse lisaks päikesepaneelidele ka muid tehnoloogiad, täpsustamata, kas tehnoloogia mõiste puhul mõeldakse päikesepaneele, tuulegeneraatoreid või salvestusseadmeid üldiselt või nende alaliike. Selles sättes toodud keeld tehnoloogiat muuta on ettevõtluse kui põhiõiguse piirang. Probleem on selles, et selle piirangu eesmärgiks on tagada tootmisega alustamise kiirus, mis aga ei kaalu üles efektiivsema tootmisseadme kasutamist. Samuti ei selgu sellest sättest üheselt, et kas pärast tootmise alustamist võib tehnoloogiat muuta. Elektrituruseaduses on defineeritud võrgutasud ja üks nendest on võrguühenduse kasutamise tasu. Arusaamatuks jääb, millise tasuga on tegemist lõigetes 3 ja 4. Teatud juhtudel võib olla põhjendatud, kui võrguettevõtja võtab turuosaliselt võrguühenduse kasutamise tasu, kui võrguteenust ei kasutata. Selle tasu kehtestamine ja suurus on elektrituruseaduses täpselt reguleeritud. Võlaõigusliku lepingu sõlmimisel ei tohi poolte vastastikuste kohustuste väärtus olla heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt oleks selline tehing tühine. Ebamõistlikult suure tasu nõudmine võrgulepingu sõlminud turuosaliselt otse seaduse alusel tähtaja mittejärgimisel on problemaatiline. Ka ei ole selge, millist tähtaega peetakse silmas lõikes 3. Lõikes 3 ei arvestata sellega, et võrguteenuseid saab kasutada ainult võrgulepingu alusel, vastasel korral on tegemist ebaseadusliku kasutamisega. Võimalike seaduse lünkade likvideerimisel (näiteks turuosaline venitab võrgulepingu sõlmimisega) tuleb siiski arvestada kogu elektrituruseaduse ülesehitusega. Seaduse sõnastusest ei tohiks tekkida mulje, nagu nõutaks võrguühenduse õigusliku aluseta kasutamist. Eelnõus on probleemiks ka see, et kui turuosaline ise tarbib enamuse oma toodetavast elektrienergiast, siis lõike 4 kohaselt peab ta maksma võrguettevõtjale mittekasutatava tootmissuunalise võrguühenduse võimsuse ulatuses tasu. Võrguühenduse mittetagamise ja uue liitumistaotluse esitamise nõude (lõige 6) sätestamise asemel tuleks võrguettevõtjale anda õigus sõlmitud leping lõpetada ja/või tootmiskoht võrgust lahti ühendada. Ainult võlgade sissenõudmise tagamiseks ei ole see siiski mõistlik.   Ille Nakurt-Murumaa EVEA President Koostas: M. Sepp, marek@evea.ee ; K. Nurm, kaul@evea.ee