EVEA saatis Riigikogu õiguskomisjonile seisukohad rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõule 504 SE

Austatud Riigikogu liikmed EVEA on seisukohal, et rikkumisest teavitaja kaitse seaduse eelnõu 504 SE on ebamõistlik ning ebaproportsionaalne ülereguleerimine ning esitatud kujul tuleb eelnõu tagasi lükata. Oleme esitanud samasisulise arvamuse 14.09.2021 Justiitsministeeriumile juba kaasamisprotsessis, kommenteerides ettevalmistatavat eelnõud. Peamine põhjus, miks EVEA hinnangul tuleb seaduseelnõu 504SE esitatud kujul tagasi lükata, on asjaolu, et on tegu täiesti tasakaalust väljas ja Eesti kontekstis ebavajaliku õigusliku regulatsiooniga. Eelnõu mõjuanalüüs on ettevõtjate osas selgelt puudulik: on ebapädev väita, et eelnõul mõju majandusele laiemalt puudub, kui samas lauses nenditakse, et eelnõu mõjutab erasektori üle 50 töötajaga organisatsioone (s.t. 2021.a. lõpu seisuga – 1 122 keskmise suurusega ettevõtet). Teavituskanalite sisseseadmine on eelnõu järgi kohustuslik alates 50 töötajast aga kõik muud regulatsioonid – s.t. asutusevälise teavituskanali kaudu või eelnõus sätestatud tingimustel üldsusele avalikustamine – kehtivad ja annavad võimaluse põhjendamatuteks pealekaebusteks – toovad põhjendamatut kulu ning halduskoormust ka väiksematele organisatsioonidele. Samuti sisaldab eelnõu ebamõistlikke sanktsioone tööandjatele võimalike pisirikkumiste ja oletatavate rikkumiste eest, kus tegemist ei ole tegeliku ohuga avalikkusele – eelnõu seletuskirja kohaselt käsitletakse rikkumisena mitte ainult õigusrikkumisi ehk ebaseaduslikku tegevust või tegevusetust, vaid ka õigusnormide eesmärgiga vastuolus olevat tegu, mis formaalselt ei ole õigusrikkumine. Eelnõu seletuskirjas on toodud näitena Läti kogemus, kus u. poole aasta jooksul laekus 75 teavitust, millest pooled teavitused vajasid edasist tähelepanu. See tähendab, et pooled olid omakorda alusetud, kuid eelnõus ei ole teavitajal tõsiselt võetavat vastutust ega tagajärge selliste alusetute kaebuste eest. Samas ei ole seletuskirjas toodud selgitust, kas Läti võttis direktiivi üle laiemalt, nii nagu kavandab Eesti. Loodetava eesmärgi (luua raamistik tööalases kontekstis teada saadud rikkumisteadete vastuvõtmiseks, menetlemiseks ning teavitaja kaitsmiseks) asemel saame regulatsiooni, mis annab avarat tõlgendamise ruumi rikkumise mõistele, soodustab pahatahtlikku pealekaebamist ning seeläbi annab tulevikus tööandjatele aga ilmselt ka sisutute kaebustega ülekoormatud ametnikele ebamõistlikku lisatööd. Seaduse kohaldamisala – tööalase tegevusega teatavaks saanud rikkumisest teavitaja kaitse – saab täielikult moonutatud juba läbi normi, et seda regulatsiooni koos kavandatavate sanktsioonidega kohaldatakse tööõiguse rikkumisele juhul, kui tegemist ei ole kahepoolse vaidlusega. See tähendab, et näiteks kolmepoolse vaidluse (näiteks kaks töötajat vs tööandja) puhul see regulatsioon juba kehtiks! Tundub uskumatu ning on täiesti põhjendamatu, et Eesti Vabariik soovib siseriiklikku õigusesse ning väga põhjalikult reguleeritud töösuhetesse üle tuua Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi nr (EL) 2019/1937, mille art 2(1) on sätestatud EL õiguse valdkonnad, mille puhul peavad olema tagatud direktiivis sätestatud rikkumisest teavitamise miinimumstandardid. Kohaldamisvaldkonnad on direktiivis selgelt loetletud. Ja kuigi direktiiv ei piira liikmesriikide võimalust rakendada seda laiemalt, kutsume seadusandjat mitte laiendama kõnealust EL direktiivi valdkondadele, mida direktiiv ette ei näe. Eesti on õigusriik madala korruptsiooni- ja kuritegevuse tasemega ning puudub igasugune põhjus luua paralleelne kõikehõlmav õiguskuulekuse kontrolli ja tagamise süsteem. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv nr (EL) 2019/1937 on selgelt suunatud avaliku huvi tõsiselt kahjustavate Euroopa Liidu õiguse rikkumiste ennetamisele/avastamisele. Direktiivi ülevõtmisel siseriiklikusse õigusesse tuleb välistada võimalus kuritarvitada teavituskanaleid ühe liikmesriigi või EL mastaabis ebaoluliste, ettevõtetevaheliste või isikutevaheliste konfliktide klaarimise vahendina. Lisaks teavitaja kaitsele tuleb sellise ülevõtmise korral siseriiklikus õiguses tagada efektiivne kaitse ka isikutele, kelle peale kaevatakse ning alusetu kaebuse esitaja tuleb sanktsioneerida rangemalt, kui eelnõus ettenähtud 300 trahvi ühikut. Kaitstes teavitaja isikut tuleb välistada anonüümse kaebamise võimalus, kus kaebaja isikut ei ole võimalik tuvastada ka rikkumise menetlejal. Igal juhul tuleb eelnõu kohaldamisalast välja jätta töösuhted, mis ilmselgelt ei kuulu direktiivi kohaldamisalasse ja mis on juba piisavalt ülereguleeritud ning kus on olemas arvukad kanalid ja struktuurid rikkumiste ja vaidluste lahendamiseks. Näeme, et just töösuhete valdkonnas võib eelnõu rakendamisel tekkida arvukalt kuritarvitusi ja asjatut halduskoormust tööandjatele. See, et direktiivi art 2(2) kohaselt võivad liikmesriigid direktiivi laiemalt üle võtta, ei tähenda, et see oleks Eestis – mikro- ja väikeettevõtjate ülekaaluka enamusega riigis ning eelnõus kavandatud sanktsioonidega (koos füüsilisele isikule kohaldatava kuni 300 trahvühiku suuruse ja juriidilisele isikule kuni 400 000 euro suuruse trahvimääraga) kuidagigi põhjendatud ja vajalik. EVEA palub tungivalt loobuda sellise ebaproportsionaalse, ettevõtjaid koormava ning ebamõistlikult suurte trahvimääradega eelnõu vastuvõtmisest, kuna täna puudub igasugune sisuline vajadus sellise regulatsiooni loomiseks Eesti siseriiklikus õiguses. Leiame, et eelnõu rakendamine esitatud kujul võib olulisel määral kahjustada ühiskonna sidusust, tekitada ühiskonnas pingeid ning taas seadustada stalinistlikku pealekaebamist, mille all on meie ühiskond pikalt kannatanud nõukogude ajal. Ka täna on Eesti kehtivas õiguses isikutel kõik võimalused teavitada rikkumisest asjakohaseid ametiasutusi, ning üksikjuhtumid ei saa olla piisavaks põhjenduseks sellise regulatsiooni kehtestamisel. Heiki Rits EVEA president Pöördumise koostas Ille Nakurt-Murumaa, EVEA asepresident