EVEA seisukohad „Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ muutmise eelnõule

Pr Kaja Kallas Peaminister   Hr Tanel Kiik Sotsiaalminister   Hr Andres Sutt Ettevõtlus- ja infotehnoloogiaminister   Koopia: Õiguskantsler                                             Meie: 11.08.2021   EVEA (Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioon) seisukohad „Vabariigi Valitsuse 5. mai 2000. a määruse nr 144 „Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ muutmise eelnõule  Alustuseks juhime eelnõu koostajate tähelepanu, et 10.08.2021.a. kell 17.54 saadetud eelnõule sisuliste kommentaaride andmine 24 tunniga ei ole võimalik. Viide eelnõu kiireloomulisusele ei ole asjakohane, kuna ükski eelnõus välja toodud teemadest ei tekkinud eile. Olgugi, et meil pole võimalik selle olematu aja jooksul selgitada välja liikmete seisukohti, toome välja peamise:

1. Eelnõu koostajad on jätnud täielikult tähelepanuta, et määruses sätestatud kujul töötaja terviseandmete kogumine (vaktsineerimise tõend, COVID-19 haiguse läbipõdemist kinnitav tõend vms) või sekkumine töötaja terviseotsustesse (sisuliselt  kõigi töösuhtes olevate töötajate kohustuslik vaktsineerimine) on väga tugeva põhiseadusriivega – silmas tuleb pidada ennekõike, kuid mitte ainult PS §11; § 12; § 18; §29.

Samuti on eelnõu koostajad jätnud kaalumata sellise terviseandmete käitlemise sisu ja kooskõla GDPR (EL andmekaitse üldmäärus) ja IKS reeglitega. Oleme seisukohal, et sedavõrd tugeva isikuvabaduste riivega seotud küsimust saab lahendada ainult seaduse tasandil ning eelnõu koostajate poolt volitusnormina toodud alused TTOS § 8 lg 3  (Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus) ning TTOS § 13¹ lg 9 (Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud töökeskkonna ohuteguri või töö laadi põhise tervisekontrolli täpsustavad nõuded võib kehtestada Vabariigi Valitsus määrusega)  ei ole asjakohased.

2. Ka juhul, kui see küsimus lahendada seaduse tasandil, tuleb silmas pidada järgmist:

Tööandjal on TTOS järgi pädevus ja kohustus viia läbi töökeskkonna riskianalüüsi ning valida sekkumismeetmed vastavalt ohuteguri olemusele ja riski suurusele. On ebaproportsionaalne sedavõrd jämedalt sekkuda kõigi töösuhtes olevate isikute põhiõigustesse, jättes arvestamata, et paljudel juhtudel on riskide maandamiseks oluliselt vähem koormavaid abinõusid (nt. asjakohane õhuvahetus ruumides, inimeste hajutamine, ruumide dekontaminatsioon UVC kiirguse vms. abil, töökorralduse muutmine jne). Ja kui jõuame koormavamate, personaalsete abinõudeni, siis – respiratoorsete viirusnakkuste puhul on äärmiselt tõhusaks ja tõendatud kaitseomadustega kaitsemeetmeks isikukaitsevahendid (FFP2 tagab 92% kaitsetõhususe ja FFP3 respiraatorid tagavad 95-98% kaitsetõhususe 2,0μm-0,02μm (keskmine suurus 0,6μm) osakeste puhul). Seega ei ole põhiseaduspärane, proportsionaalne ega põhjendatud seada tööandjale ainsa valikuna (loe: lausalise kohustusena) KÕIGI TÖÖKESKKONNAS TEISTE INIMESTEGA KOKKU PUUTUVATE TÖÖTAJATE nakkusohutuse tõendamiseks vaktsineerimise/läbipõdemise tõendi /testimise kohustust. Eriti arvestades, et täna kehtivas VV määruse 144 § 6 lg 1 punktis 7    juba on sätestatud sekkumismeetmena tööandja kohustus tagada vaktsineerimise võimalus töötajatele, kes puutuvad kokku bioloogiliste ohuteguritega, mille vastu on olemas tõhus vaktsiin;

3. Mõju väikeettevõtetele on hindamata.

Ei tohi unustada, et töösuhteid (s.h. tööohutust) reguleerivad normid ning regulatsioonidega kaasnev, sageli põhjendamatu ja ebamõistlikult suur halduskoormus mõjutavad väikeettevõtjaid otseselt ja vahetult. Käesoleva VV määruse 144 muutmise eelnõuga on samuti – inimeste põhiõiguste riive käsikäes tööandjate suure halduskoormusega ning lisakuludega (riskianalüüside täiendamine, kontrollimehhanismide loomine jms) tekitab kriisist niigi räsitud  väikeettevõtjatele väga suurt lisakoormust. Mingit kompensatsioonimehhanismi eelnõus ettenähtud ei ole. Samuti on eelnõu koostajad jätnud täielikult tähelepanuta, et eelnõus kirjeldatud kohustuste täitmine  võib põhjustada suuri pingeid töötajate ja tööandja vahel ning see on niigi keerulises olukorras olevatele ettevõtetele täna talumatu. EVEA on väga selgelt vastu töösuhte osapoolte vahel selliste ebamõistlike konfliktide tekitamisele. Oleme nõus, et vaktsineerimine on tõhus meede nakkushaiguste leviku pidurdamiseks,  kuid eelnõusse süvenedes näeme probleemi lahendamise asemel hoopis vastuolu põhiseadusega, halvasti põhjendatud ja läbimõtlemata halduskoormuse suurenemist, väga suurt konfliktide ja vaidluste ohtu töösuhte osapoolte vahel ning selget ülereguleerimist ja ebaproportsionaalsust . Jääb selgusetuks, millist õigushüve või eesmärki soovitakse saavutada, kuna tööandjal on juba täna kehtiva TTOS järgi töökeskkonnas esinevate riskide (ka bioloogiliste ohutegurite) hindamise kohustus ning sekkumisemeetmed riskide maandamiseks tuleb valida õiguspäraselt ja proportsionaalselt. Juhime tähelepanu, et täna soovib määrusandja panna tööandjale kohustuse koguda teavet ühe nakkushaiguse (COVID-19) kohta, kuid samas kasvõi näiteks  TTOS §23 lg 6 kohaselt  teatab töötervishoiuarst tööandjale vaid kutsehaigestumisest. TTOS  §23 lg 7 järgi  tööst põhjustatud haigestumisest teatab töötervishoiuarst vaid  Tööinspektsioonile. Kommenteeritava määruse 144 muutmise  asemel on hoopis hädavajalik täiendada TTOS §23 lg 7 ja panna töötervishoiuarstile kohustus teavitada tööandjat ka tööst põhjustatud haigestumisest ja kutsehaiguse diagnoosist. Ehk on täna, COVID-19 kriisi taustal see hetk, kus peaksime mõtlema – Eesti, kui mikro- ja väikeettevõtete ülekaaluka enamusega riik – milline on 21. sajandil iseendale tööandjaks oleva inimese suhe oma ühinguga ning kas selliste iseendale tööandjaks olevate ettevõtjate kontrollimine Tööinspektsiooni poolt on aja- ja asjakohane? Sellise, riigi seisukohalt ainetu järelevalvetegevuse lõpetamine annaks Tööinspektsioonile olulist ajaressurssi tegeleda nende ettevõtetega, mida tõepoolest on vaja kontrollida. Peaksime küsima, millist turvatunnet ühiskonnale annab see, kui iseendale tööandjaks olev juhatuse liige kulutab oma aega ja raha, et koostada iseenda tegevusele riskianalüüs, laadida see riskianalüüs üles Tööinspektsiooni andmekogusse, koostada iseenda tegevuse tarbeks ohutusjuhendid; viia läbi iseenda juhendamine; määrata iseennast töökeskkonnaspetsialistiks ja esmaabiandjaks?   /allkirjastatud digitaalselt/   Heiki Rits EVEA president   Koostas: Ille Nakurt-Murumaa, EVEA asepresident, e-post: ille@evea.ee; tel. +372 57809806