Märt Meesak Tartu Postimehes: kuidas oma vabadused otsustajatelt tagasi saada?

Valitsuse tänase pressikonverentsi kokkuvõte on lühidalt karm ja tuleviku vaates ohtlik. Kevadel võttis valitsus vastu valge raamatu koos valgusfooriga. Tehti teist pikalt ja ka peaminister tutvustas seda kui ühiskonnale arusaadavat asja. Peaminister Kaja Kallas 8. aprillil: «Miks on niimoodi näiteks Soomes, et inimesed peavad reeglitest kinni?» Sedasi küsis Kallas riigikogu saalis ja vastas: «Sellepärast, et see on ühiskondlik kokkulepe, kõik saavad aru, et nad on osake sellest.» Valgusfoor on tehtud vaatest, kui nakatumisnäitajad tõusevad, kuid kuhu on jäänud foor siis, kui näitajad langevad? Ehk kus on selge ja arusaadav plaan piirangutest väljumiseks? Ühiskond, ettevõtjad, me ju vajame seda, et oskaks teha plaane. Sellest sõltub paljude inimeste sissetulek. Praegu pole seesama valitsus näinud vajadust piirangutest pihta saanud sektorit toetada. Piirangute pikem põhjendamata jätkumine tuleb ettevõtja ja lihtsa töötaja taskust.

Tänased nakatumisnäitajad on valgusfooris kollases. Näidud peaksid foori kirjelduse järgi olema järgmised: seitsme päeva keskmine nakatunute arv 250–600 ja seitsme päeva keskmine Covidiga hospitaliseeritute arv 10–30 inimest päevas ning koroonaviiruse leviku risk on keskmine.»

Meil aga piiranguid ei leevendata, kuigi kollane olukord annab selleks võimaluse. Kuidas on siis peaministri soov, et ühiskond mõistaks nende (tema) otsuseid ja kokkulepe on tagatud? Ei ole ju! Kuniks seda ei ole, ei saa me mitte kuidagi Põhjamaaks, hea Reformierakond, ning usaldus otsuste vastu kahaneb veelgi.

See ei ole ju pikaajalises vaates mitte kellelegi kasulik, kuid miks selliselt ikka edasi tegutsetakse… Rumalus, hoolimatus või sihilik töö?

Õiguskantsler on varem pööranud sellele tähelepanu. Nimelt kevadel 2020, kui ta juhtis tähelepanu, et kui kord juba vabadused käest antud, on neid tagasi saada keeruline. Praegune olukord just selline ongi. Otsustajad on vabadusi piiranud ja loonud selleks ise reeglid, kuid vabaduste tagasiandmisel enam need reeglid ei kehti. See on ohtlik tee demokraatlikule ühiskonnale.

Vabadusi võetakse suurte ampsudega, kuid tagasi neid ei taheta anda ka väikeste palakestena. Põhjendatakse ja venitatakse, et peame veel midagi ootama, vaatama, mõtlema. Selliselt võib neid piiranguid jäädagi lõplikult hoidma või isegi keelde juurde lisama, kuna maailmas varitseb alati mingi oht, ja jääbki varitsema. Nii saab lõputult kaitsmise sildi all vabadusi piirata. Juba praegu on usaldamatus suur ning iga sellise venitamisega kasvab see ohtlikult edasi. Vaja on seda tunnet ühiskonnas leevendada, mitte võimendada.

Lugupeetud peaminister ja valitsus, andke meile vabadused tagasi. Ärme kasvatame saamatut ja pimesi kuulekat ühiskonda. Sellest saadav rõõm võib jääda üürikeseks. Ärge venitage ühegi nädala, päeva või tunniga. See ei ole ainult teie ühiskond, vaid meie ühine ruum, kus me elame. Ühiskond ei vaja vati sees hoidmist, vaid selgeid ning tõhusaid meetmeid. Meetmeid, mis tulevad kiiresti ja sama kiiresti ka lähevad. Artikkel ilmus 9. detsembril 2021 Tartu Postimehes “Märt Meesak: kuidas oma vabadused otsustajatelt tagasi saada?”