Töötervishoiu ja tööohutuse direktiivide aruandest

MKM-i palvel analüüsis EVEA töötervishoiu ja tööohutuse seadust väikeettevõtjate seisukohast. Tõime esile probleemid ning pakkusime välja võimalikke lahendusi (kiri MKM-i 12.12.23) : Euroopa Parlamendi 25. novembri 2015. aasta resolutsioonis ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku kohta aastateks 2014−2020  tunnistab Euroopa Parlament, et töötervishoiu ja tööohutuse meetmete rakendamisel ettevõtte tasandil on oluline arvesse võtta mikro- ja väikeste ettevõtjate olukorda, erivajadusi ja raskusi nõuete järgmisel ja kutsub komisjoni, Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuuri ning liikmesriike üles jätkama praktiliste vahendite ja suuniste koostamist, mis lihtsustavad VKE-del ja mikroettevõtjatel töötervishoiu ja tööohutuse nõuete järgimist. Samuti palub Euroopa Parlament komisjonil strateegilise raamistiku läbivaatamisel ka edaspidi arvestada VKEde ja mikroettevõtjate eriiseloomu ja olukorraga, et aidata neil töötervishoiu ja tööohutuse vallas sätestatud eesmärke täita ja rõhutab, et VKE mõiste hõlmab oma praegusel kujul ligikaudu 99 % kõigist ettevõtetest. Vastuseks ministeeriumi pöördumisele on Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) arvates direktiivi 89/331/EMÜ (raamdirektiivi) rakendamisel Eestis tekkinud mõned tunnetatavad probleemid. Alljärgnevalt püüame neid kirjeldada ja pakkuda välja võimalikke lahendusi.

1. 1. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt valivad töötajad ettevõttes, kus töötab 10 või rohkem töötajat, enda hulgast ühe töökeskkonnavoliniku. Kui ettevõttes on töötajaid vähem kui 10, on tööandja kohustatud konsulteerima töötajatega tööohutuse ja töötervishoiu küsimustes. Voliniku valimise (ja koolitamise) kohustus 10 töötajaga ettevõtetes on ebamõistlik halduskoormus – nii väikestes kollektiivides ei vajata eraldi vahendajaid, igal töötajal on võimalik vahetult suhelda tööandjaga.
   2. Ka riskianalüüsi koostamine ei peaks olema kohustuslik, kui ettevõttes on 10 või vähem töötajat ja töötajate tervist mõjutavateks ohuteguriteks on ainult töö kuvariga või kontoritöö sundasendid. Tööandja kohustuseks jääks edaspidi ikka välja selgitada töökeskkonna ohutegurid, mõõta vajaduse korral nende parameetrid ning hinnata riske töötaja tervisele ja ohutusele. Lihtsalt ei oleks vaja vormistada kõiki töökohti käsitleva analüüsi tulemusi eraldi dokumendina, mida on mõistlik teha suuremate ettevõtete ja suuremate töökeskkonna riskide korral. Dokumendi vormistamise kohustuse puudumine ei vabasta tööandjat vastutusest selle eest, et töökeskkond vastaks tööohutuse nõuetele.  Ka raamdirektiivis ei nõuta riskianalüüsi formaalse dokumendi koostamist. Direktiivi kohaselt peab tööandja käsutuses olema analüüs töötervishoiu ja –ohutusega seotud riskide kohta, millega töötajate rühmad kokku puutuvad. Väheste töötajate ja kontoriruumis asuvate töökohtade korral on tööga seotud terviseriskid tööandjale ka ilma põhjalikku uurimist teostamata arusaadavad. Tööandja peab muidugi neid selgitama ka töötajatele. Oluline on vabastada väiksemad ettevõtted liigsest halduskoormusest, mida nõuetekohase riskianalüüsi dokumendi vormistamine endast kujutab, kui töökeskkonnas puuduvad töötajate tervisele ohtlikumad ohutegurid.
   3. Raamdirektiivi kohaselt peab tööandja tagama töötajatele võimalusel tööga seotud terviseriskidest tulenevate probleemide seire läbi tervisekontrolli. See aga ei eelda, et kõik töötajad peavad rutiinsel külastama töötervishoiuarsti. Väikeste riskidega tööde (nt kontoritöö) puhul on selline lausalise kontrollimise nõue ülemäärane, koormav ja arvestades teenuse kättesaamatust regioonides, paneb see tööandjad ebavõrdsesse olukorda. EVEA on  seisukohal, et kohustuslik tervisekontroll peab olema nõutud vaid neil töödel, kus töötaja tervist ohustavad tõsised ohutegurid.

Töötervishoiuarstid (eriarst TTKS tähenduses) tuleb aga vabastada kohustusest teostada rutiinset tervisekontrolli (esmatasandi tervishoiuteenus). See ülesanne peaks olema perearstidel, keda abistavad pereõed. Kui tööandja peab suurte riskidega tööd tegevale töötajale korraldama töötaja tervisekontrolli nelja kuu jooksul töötaja tööle asumisest arvates, siis peab see kontroll toimuma konkreetse töötaja perearsti juures ja tööandja kannab selle kulud. Väikeste riskidega tööde puhul ei ole selline lausaline kontroll kohustuslik ja kui töötaja seda ise soovib, siis kulude kandmine saaks toimuda poolte kokkuleppel.  Edaspidi, tööriskidest tulenevate kaebuste esinemisel suunatakse töötaja perearsti poolt töötervishoiuarsti kui eriarsti juurde, kui tervise halvenemise põhjuseks võib tõenäoliselt olla töökeskkonna ohuteguri toime. Lisaks tervisekontrolli teostamisele teeb töötervishoiuarst vajadusel tööandjale ettepanekud töötingimuste parandamiseks ja töötajate tervise edendamiseks. Tööandja kannab töötervishoiuteenuse osutamisega seotud kulud. Töötervishoiuarsti ülesandeks ei saa olla  ettevõtte töötervishoiu olukorra analüüs kuna meil ei ole võimalik (eriti väljaspool linnu) eeldada, et tööandjal on püsipartner – tervisekontrolli teeb see arst, kes parajasti on võimeline vajalikul hetkel konkreetses piirkonnas teenust pakkuma. Seega puudub töötervishoiuarstil vajalik taustainfo. Lisaks on mikro- ja väikeettevõtetes sellise analüüsitegemine ebavajalik halduskoormus – mida me siis analüüsime mõne töötaja puhul? Kogu vajalik info on tööandjale teada tervisekontrolli otsustest. Suuremate riskidega tööde puhul aga, kus selline analüüs võiks olla vajalik, tekib töötervishoiu olukorra ülevaade riskianalüüsi tegemise käigus. Kokkuvõttes oleme seisukohal, et kogu töötervishoiu ja tööohutuse süsteem vajab ajakohastamist, väikeettevõtete liigne halduskoormus peab kaduma ning paljud kohustused peavad olema seotud sisulise vajadusega – töö iseloomuga.