Koalitsioonilepinguga paika pandud alampalga tõstmisest väikeettevõtja pilgu läbi

Lugedes värsket koalitsioonilepingut, ning ettevõtjana loomulikult eriti põhjalikult peatükki „Majanduskasv ja innovatsioon“, muutub meel algul päris rõõmsaks – no kellel saaks midagi olla selle vastu, et valitsus juhib ja arendab innovatsiooni ökosüsteemi süsteemselt. Pisut arusaamatuks jääb, mis ime-tööriistad on innovatsioonitrepp ja rohetrepp, mis peaksid aitama ettevõtetel hinnata innovatsioonimahukust ja keskkonnajalajälge ning tõsta seeläbi konkurentsivõimet. Aga pole hullu – küllap selgub töö käigus ka nende treppide kohta rohkem. Investeeringud teadus- ja arendustegevusse  on samuti riigi arengu seisukohalt mõistlik valik. Edasi lugedes muutub aga meel morniks – ühest küljest – kui avalikus sektoris kehtestada 2027. aastaks alampalga tasemeks 60% mediaanpalgast – on see ju hea. Igaühele tema töö eest inimväärne tasu. Kui aga lugeda, et koalitsiooni eesmärk on 2023. aasta mais (nüüd kohe!) sõlmida kolmepoolne hea tahte kokkulepe ametiühingute ja tööandjatega, et alampalk jõuaks 2027. aastaks 60%-ni mediaanpalgast ning et alampalk kasvaks keskmisest palgast kiiremini, siis tekib küsimus – kas koalitsiooniläbirääkimiste laua taga istujad ikka teavad, kuidas Eestis alampalga kokkulepe sünnib, ning kes on tegelikult need, kes Eestis alampalka maksavad ja miks nad seda teevad? Iseenesest inimlik ja lausa hädavajalik on likvideerida palgavaesus ning lausa piinlik peaks olema ettevõtjatel sellega mitte nõustuda. Kui aga teemat pisut analüüsida, siis paratamatult jõuame küsimuseni – kas seatud eesmärk on tegelikult alampalka maksvatele ettevõtetele jõukohane ning kas see ka päriselt aitab madalapalgalisi? Ning mis kõige olulisem – kas kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisel on laua taga tegelikult puudutatud isikud  – väikeettevõtjad ning nende töötajad? Tuleb tunnistada, et nii, nagu sageli, on ka selle teema puhul üks mootoreid ilmselt „populistlik punkti võtmine“ sest kahjuks on koalitsiooniläbirääkijad jätnud tähelepanuta paar olulist pisiasja:

1. Töötasu (sh alampalga) tõstmise vältimatuks eelduseks on tootlikuse tõus – vastasel juhul see pidu kaua ei kesta ja töökohad kaovad sootuks;
2. Tänaseid läbirääkijaid, keda riik loodab survestada neile sobivat alampalga kokkulepet sõlmima  – enamikke ametiühinguliikmeid (loe: suurte ettevõtete ja avaliku sektori ettevõtete töötajaid ja riigiteenistujaid) alampalk sisuliselt ei puuduta. Samuti ei ole alampalk allpool viidatud uuringu kohaselt Eesti Tööandjate Keskliidu (valdavalt suuri ettevõtteid esindav organisatsioon) liikmete jaoks oluline teema. Küll aga on sellest otseselt puudutatud niigi keerulisemas olukorras olevad väikesed ja keskmised ettevõtjad, kes moodustavad üle 99% kõigist tegutsevatest ettevõtetest, annavad ligi 90% erasektori tööhõivest ning kes maksavad 75% töötasudest ja töötasumaksudest.

Jah, loomulikult on alampalga tõstmise mõju laiem – nimelt veab alampalga tõus ülespoole ka need palgad, mis alampalgast pisut suuremad – ehk alampalga järsu tõstmise eesmärk on ilmselt  üleüldine palgatõus (mis tänasel päeval kõigile inimlikult mõistetav). Kui aga prooviks vaadata lähemalt – Sotsiaalministeerium koostöös Tartu Ülikooliga viis 2020 – 2021 läbi uuringu (Uuring “Alampalga mõju Eesti sotsiaalmajanduslikule arengule” https://www.etis.ee/Portal/Projects/Display/898b9a78-d576-4380-a34b-58c70b0b101c ) . Sellest uuringust ilmnes, et alampalga saajate hulk on Eestis olnud stabiilselt ca 21 000 ning alampalka maksavad peamiselt mikro- ja väikeettevõtted. Seejuures on väga suur hulk alampalga saajaid ettevõtjad ise. Ooüütajad? Maksupetturid? Tegelikult saab enamik väikeettevõtjaid endale korralikku palka lubada alles siis, kui ettevõte „sisse töötatud“, töötajatele palgad makstud ja klientide ees kohustused täidetud. Arvestades, et just mikro- ja väikeettevõtetel on lõputute kriiside (koroonakriis ja sellest tingitud ettevõtete sulgemised; energiahindade kolossaalne tõus jms) tõttu nagunii hing niidiga kaelas, tuleb just kriisides hoolega kaaluda ka positiivse ja üllana näiva alampalga (ja sellega seoses ka teiste töötasude)  tõstmisega seotud mõju ettevõtetele. Nimelt kõneleb sama uuringu kokkuvõte selgelt, et alampalga tõstmisel on oluline mõju ettevõtete tööjõukulude kasvule. See tähendab, et alampalga järsk tõstmine võib niigi raskes olukorras olevatele (eriti just väikestele) tööandjatele anda surmahoobi või tähendada lihtsalt töökohtade kaotamist. Eraldi küsimus on, kuidas alampalga kokkulepet sõlmida? Oleme aastaid rääkinud, et väikeettevõtjad tuleb kaasata sellesse protsessi – muidu on nii, nagu suure Peetri ja väikese Peetriga – alampalga tootlikust mittearvestava tõusuga sööme väiksema veli leivakoti tühjaks (kõik need muud maksutõusud võtame ka juurde lisaks alampalga tõusule) ning siis on probleem lahendatud. Tsiteerides üht tublit järelevalveametnikku, kelle nime ega tööandjat ma siinkohal ei nimeta: „Pane kinni oma ettevõte, kui hakkama ei saa!“ Veel üks aspekt, mida lugupeetud läbirääkijad näivad samuti unustavat, on meie alampalga eriline staatus – nimelt on Eestis  alampalgaga seotud mitmed riiklikud hüvitised, makstavad maksed ning sotsiaalmaksu alampiir – seega mõjutab alampalga suurus oluliselt nii riigieelarvest tehtavaid kulutusi (vanemahüvitise miinimummäär; lapsepuhkuse tasu; minimaalne haigus- või hooldushüvitis kui hüvitise saaja eelmisel kalendriaastal ei töötanud jms) kui ka  inimeste väljaminekuid. (loe: kõrgem lasteaiatasu jms). Samuti on alampalgaga osaliselt seotud näiteks tööandja poolt makstav õppepuhkuse tasu. Osaliselt lubab koalitsioonileping neid probleeme lahendada aga paljud mured jäävad siiski õhku. Uue, õiglase aga samas ettevõtjatele jõukohase alampalga numbrit praegu välja öelda on keeruline, küll aga on hädavajalik, et juba käesolevast aastast toimub alampalga kokkuleppimine nii, et arutelusse on kaasatud ka need, keda see reaalselt puudutab – ehk väikeettevõtjad (läbi oma esindusorganisatsiooni EVEA). Täna lepivad alampalga kokku riigi poolt meelevaldselt valitud ja „igaveseks ajaks“ seaduse tasemel põlistatud sotsiaalpartnerid, kes esindavad tegelikult vaid väikest osa Eesti tööandjatest ja töötajatest ning on tõenäoline, et neil pole piisavaid teadmisi või soovi arvestada teiste puudutatud gruppidega. Seetõttu olen väikeettevõtjana ja EVEA juhina seda meelt, et alampalga riigi survemeetodiga tõstmise asemel peaks riik kõigepealt loobuma alampalgalt tulumaksu kasseerimisest ning sellest võidaksid kõik maksumaksjad. Eriti tuntav oleks see väikesepalgalistele. Teise sammuna peaks alampalgast lahti siduma erinevad maksed ja tasud ning sotsiaalmaksu alammäära. See annaks tuntava ja kiire efekti nii töötegijatele kui tööandjatele. Kolmanda sammuna tuleb riigi sotsiaalpartnerite ringi laiendada ning kaasata ka väikeettevõtjad neid puudutavate oluliste otsuste tegemisse. Erakondade seisukohad (ning soov head teha) on mõistetavad, kuid siiski ei saa ka inimlikus plaanis heade kokkulepete puhul ära unustada, et ettevõtete majanduslik võimekus ei tõuse lihtsalt heade või inimlike soovide najal ning eriti just kriisiaegadel ei tule ettevõtjate raha “seina seest” – s.t. tööandjad saavad maksta ikkagi jõukohast palka – kui palk ei ole jõukohane, siis tuleb töökohad koondada.  Ja väikeettevõtjatele eksisteerimiseks vajaliku hapniku ära võtmine ei aita suuremas plaanis kuidagi üldist heaolu parandada. Seega jääb soovida vaid kainet mõistust ja kõiki osapooli kaasavaid arutelusid! Ille Nakurt-Murumaa Ettevõtja, EVEA president