President Alar Karise aastapäevakõnes avaldasid eriti muljet lõppsõnad – inimesed ei ole riigi kliendid, vaid elutähtsad organid, ja et kultuur määrab meie iseolemise, kirjutab Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni (EVEA) president Heiki Rits Äripäeva veebis.
Käisin selle aasta alguses välja mõtte, et Eesti vajab “riikliku rätsepa” ametit, et lõhenenud ühiskond koroonakriisi järel taas kokku õmmelda. Täna arvan, et meil on Vabariigi President, kes selle tööga võiks hästi hakkama saama, kuigi tema ülesanne on kahe uue kriisi võrra keerulisemaks läinud.
Arvestades viimase aja ärevaid arenguid maailma julgeolekupoliitikas ja Eesti Vabariigi aastapäeval tipnenud Vene invasiooni Ukrainasse, võis presidendi Alar Karise kõnest eeldada, et jäädakse ainult julgeoleku teemade juurde. Siiski tuleb tunnustada, et varem ette valmistatud kõne ei läinud prügikasti ja president säilitas ülimalt laia teemaderingi, mida ta suutis 30 minutiga edukalt ette kanda.
Julgeolek, energiakriis, noored ja meie tulevik, eriarvamused ja pandeemia, toimetulekuraskused ja vaimne tervis, poliitikutest otsustajad ja nende omavaheline koostöövõime, kõik “pöörded” (rohe-, digi-, innovatsiooni-), loomulikult ka presidendi mantra – tark Eesti ja kultuur.
Hea paralleel “lühisega”
Kindlasti annab mõtteainet meile kõigile presidendi üks esimesena mainitud väljendeid, millega ka nõustun: “Eestil läheb üldiselt hästi”. Julge, aga aus väljaütlemine! Küll aga kasutavad paljud poliitikud väljendit “Eestil läheb väga hästi”, kuid see on küüniline selle osa majanduse puhul, mis on koroonakriisis rängalt pihta saanud ega ole siiani taastunud.
Nõustun presidendi väljaöelduga täielikult, mis puudutas julgeolekut. Kahetsusväärsel kombel on ülekohtuses sõjas vähesed saatkonnad jäänud ukrainlaste kõrvale. Samas peab tunnustama neid, kes on jäänud. Enne Ukrainast (sh Kiievist) põgenemist võiksid lääneriigid kaaluda Venemaal saatkondade sulgemist.
Energiakriisi teemast rääkides meeldis mulle paralleeli tõmbamine “lühisega” (Hando Runneli luuletusest “Elekter”). Kas valdkonna vastutajad tõesti ei märganud “regulaarse hoolduse” ajal, et isolatsioon hakkab kuluma?!
Tahan rõhutada, et energiakriis puudutab meid kõiki ja mitte ainult koduarveid, nagu tihtipeale eksponeeritakse, vaid ka toodete ja teenuste hindasid ning laiemalt võimalikku konkurentsivõime kaotamist.
Noorte inimeste mõtete tsiteerimine teemal “Millist Eestit me siis tahame?” oli igati vajalik ja sisukas, sest lapsesuu ei valeta. Viidates koolipoisi Robini sõnadele, et asi on tõesti hull, tuleb arvestada, et me kõik oleme oma vanematele lapsed ja sõltumata vanusest võime kõik mingil hetkel olla vaimse tervise probleemide küüsis.
Vabaduse, usu ja meeleavalduste (sh pandeemia) kontekstis oleksin julgem olnud. Nõus, et klienditeenindajaid, politseinikke jt vahetult meie kõigiga kokku puutuvaid inimesi ei tohi kuidagi süüdistada ega ammugi rünnata, kui nad täidavad seadust! Soovitan otsida üles need riigikogu liikmed, kes hääletasid seaduste poolt, mis kitsendavad meie õigusi ja seavad piiranguid, ja paluda neil kommenteerida.
Ettevõtjaid võiks rohkem tunnustada
Rohepöörde teemadel ootasin sõnumit, et tuleks maksimaalselt rakendada olemasolevaid lahendusi ja kaasata kõiki ühiskonna liikmeid, et luua uusi võimalusi ja töökohti. Et see ei tohiks olla kulu-, vaid tuluprojekt. Siin kõlas paraku pigem uute, seni avastamata tehnoloogiate jutt, mis peletabki lihtrahvast rohepöörde teemast eemale. EVEA seisukoht rohepöördes on, et see tuleb kujundada kogu rahva projektiks, kus igal elanikul ja ettevõtjal on osalus ja oma kasu.
Hariduse teemal härra Karis seekord jõuliselt sõna ei võtnud, kuigi teame, et tema mantraks on tark Eesti, st mitte ainult haridus, vaid ka haritus.
Väikeettevõtjate esindajana nõustun igati seisukohaga, et vastavalt meie demograafilisele olukorrale peab oluliseks aruteluteemaks saama maksusüsteem, et olla jätkusuutlik. Aruteludega tuleb alustada (sh seadusandjal ja täitevvõimul) juba täna ja mitte karta valijaid. Nagu president ütles, mandaat peab baseeruma usaldusväärsusel.
Eriti avaldasid muljet kõne lõppsõnad, mis kõlasid väga kenasti ja maakeelselt – inimesed ei ole riigi kliendid, vaid elutähtsad organid, ja et kultuur määrab meie iseolemise.
Veel üks tähelepanek teenetemärkide saajate teemal: ettevõtjaid võiks rohkem tunnustada, nagu ütles üks ettevõtjast teenetemärgi saaja ise, sest nad on seda väärt ja see annab neile ainult hoogu juurde. Seega ka kogu majandusele. Sellega saab täiel rinnal nõustuda. Suures maailmapildis ju tunnetatakse, kui oluline on majandus ja ettevõtlus, vastasel korral ei kohaldataks sõdades majandussanktsioone olulise relvana.
Loe Äripäeva veebist: https://www.aripaev.ee/arvamused/2022/02/26/heiki-rits-president-karis-voib-riikliku-ratsepa-ametiga-paris-hasti-hakkama-saada