Valitsuse hiiliv, tööandjatele raskema koorma kuklale ladumine on taunimist väärt ning tuleb kiiremas korras lõpetada.
Alati on parem nimetada asju õigete nimedega. Siis saavad kõik sarnaselt aru, millest jutt käib ja keegi ei pea pidama tiraade selleks, et selgitada mida tegelikult mõeldi. Nii hoiame kokku enda ja teiste väärtuslikku aega ning segadust on vähem.
Tänastes töötajate haigushüvitistega seotud meediasõnumites on kahjuks häirivalt palju segadust tekitavaid valeväiteid ja soovmõtlemist. Seepärast, nagu tavaks öelda, on vaja see asi ära klaarida.
Alustuseks tuleb selgitada, et ei ole olemas „riigi raha“ või „haigekassa raha“. On olemas residentidelt riiklike maksudena kogutud tulu, mille ümberjaotamine on usaldatud Riigikogu kätte. Seda tehakse läbi riigieelarve. Riigieelarve kujunemise aluseks on ühiskonnas sõlmitud kokkulepped seaduste vormis, muuhulgas ka tööandjate poolt tasutavate kohustuslike maksude osas. Ehk lihtsamalt – maks on kokkulepe.
Maksustamine peab olema õiglane ja läbipaistev. Sotsiaalmaksu maksmist reguleerib sotsiaalmaksu seadus. Sotsiaalmaksu maksab tööandja ning seadus sätestab, et selle maksuliigi kaudu kogutakse tulu sotsiaalkulude katteks. Ravikindlustusseadus sätestab, et haigushüvitis kui sotsiaalkulu on ravikindlustuse üks alaliik. Lihtne ja arusaadav järeldus on, et haigushüvitise eest maksab täielikult tööandja.
Seega väide, et tänase regulatsiooni alusel maksab 4—8. päevani haigushüvitist tööandja ja alates 9-st päevast riik, on olemuslikult väär. Kogu haigushüvitise eest maksab tööandja.
Probleem on vaid selles, et haigekassa eelarves on krooniline puudujääk ja tööandjad tulgu appi seda auku täitma. Kui haigekassas on raha puudu, on see seadusandja ülesanne algatada ühiskonnas diskussioon ning leida võimalused, kuidas haigekassa defitsiidist jagu saada.
Üks võimalus on vaadata üle haigekassa kulude otstarbekus ja mahud. Teine variant on käivitada üldine maksudebatt ja tõsta selle puudujäägi korvamiseks sotsiaalmaksu. Karm!? Aga see oleks õiguspärane ja demokraatlik, ning siis võiks öelda, et meil on leitud uus tasakaalupunkt või saavutatud ühiskonnas uus kokkulepe.
Valitsuse hiiliv, tööandjatele raskema koorma kuklale ladumine on taunimist väärt ning tuleb kiiremas korras lõpetada. Lisaks lõhnab see tugevalt korduva maksustamise järele.
Kuna valitsusel on tõsine kihk praegu kehtivat haigushüvitiste korda muuta, siis ongi paras aeg selgusele jõuda, et kas tööandjatel on üldse põhjust ja seaduslik alus osaleda valitsuse pakutud eksperimendis tööandja makstava haigushüvitise koormustesti näol. Sellisel eksperimendil võivad olla rasked tagajärjed nii tööandjatele kui töövõtjatele.