Olen töötervishoiuarstist väikeettevõtja, kes on hakanud kahtlema, kas riigil üldse on vaja töötervishoidu, kas riigil on vaja maksumaksjaid – nii töötajaid kui ettevõtteid.
Kevadine “koroonakriis” tuli mulle kasuks, sest sain tööandjana lõpuks aru, et meie valitsus aitab rohkem neid, kes suudavad ise end aidata või kes on õigel ajal õiges kohas. Kahjuks ülejäänud aga õppigu ise ujuma või uppugu ära.
Mina õnneks õppisin ujuma. Aga nüüd, sügisel, kui hakati rääkima töötajate esimeste päevade haigushüvitise kohustuse panemisest tööandja õlgadele, ükskõik mis protsendist me siin ei räägi, ja kas kahasse haigekassaga või mitte, sai selgeks, et riik soovib mind ikkagi ära uputada.
Aga minusuguseid väikeettevõtjaid (arste, kohvikupidajaid, iluteenindajaid jne) on väga palju. Seega, kas riik soovib väikeettevõtluse kaotada, ehk kaotada suure osa endale sissetulekut teenivast ühiskonna struktuurist? Aga kes siis maksab makse töötasudeks neile, kes on “õigel ajal õiges kohas”, riigiametnikele, valitusliikmetele jne?
Olen olnud väga usin ja korralik maksumaksja, kõvasti vaeva näinud, et ettevõttel läheks hästi, et oleks tööd minu töötajatel ja et neil oleksid ka sotsiaalsed garantiid.
Töötervishoiuteenuseid pakkuva ettevõttena on mu tegevus vajalik selleks, et riigil oleksid töövõimelised töötajad ning ka tööandjad-ettevõtete juhid ja omanikud. Seega, toob mu ettevõte riigile kaudses mõttes kasu läbi töövõimeliste ja tervete töötajate ning läbi tublide ettevõtete saab riik vajalikud maksud.
Aga nüüd haigushüvitise juurde. Töötervishoiuarstina näen ma kabinetis palju terviseprobleeme, mis on seotud sellega, et töötajad ei lähe õigel ajal arsti juurde. Nõus, alati ei peagi töötaja minema kohe arstile, sobib ka kaugtööna kodus töötamine mõne päeva jooksul. Väiksema infektsiooni puhul on töötaja 4-7 päeva jooksul jälle rivis ehk töövõimeline.
Miks aga praegu ei jääda koju? Seepärast, et töötajal ei ole võimalik endale rahaliselt lubada haiguslehel olemist, ja seepärast käiakse pooltõbistena tööl. Seda esineb pigem madalama palgaliste töötajate puhul, aga sageli ka ametite puhul, kus töötajal on suur vastutus oma tööülesannete tõttu. Kahjuks sellised poolhaigelt tööl käivad töötajad on koormaks riigi meditsiinisüsteemile igas mõttes.
Juba pool aastat hiljem peale seda, kui muudeti 2009. a haiguspäevade hüvitamise korda, tegid perearstid statistilise järelduse, mida kajastati ka meedias, et nende nimistus olevate inimeste haigestumine on tõusnud ja ravikulud suurenenud. Meditsiiniinimesena ütlen, et seda oligi ju arvata. Algne nn säästumõte tuli bumerangina riigi rahakotile hoopis tagasi.
Ja nüüd tekitame uuesti samalaadse olukorra, kus nii-öelda esialgne säästukava teeb võib-olla isegi rutem kui poole aastaga riigirahakoti tunduvalt õhemaks.
Põhjendan seda kui arst, kes hindab oma kabinetis mitte ainult töötajate tervist, vaid ka ettevõtete, asutuste juhtide tervist. Samuti kuulen muresid, mis juhtub ettevõttes siis, kui üks või teine töötaja ei saa töötada seoses tervisehädadega, või kui on vaja teha piiranguid, et töötaja töövõime säiliks.
Kui me paneme tööandja teisest päevast maksma haigushüvitist kuni praegu välja käidud viienda päevani, vaatamata, kui suur on tema ja kui suur riigi osalusprotsent, siis see vaene tööandja on peagi käpuli. Töö on vaja ära teha ajal, kui töötaja on haige, kas tööandja enda poolt (topeltkoormus) või tuleb leida asendustöötaja (lisatasu maksta) või tuleb isegi peatada töö ettevõttes (otsene kahjum tööseiskumise pärast). See kõik on suur kahju ettevõtjale, ja ööd-päevad mõtleb juht, mis saab edasi ettevõtte tegevusest. Lisaks nõuab riik haige töötaja haiguspäevade hüvitamist ka veel.
Tavaliselt kergemad haigused ongi kuni nädal aega (hingamisteede nakkused, mõned uroinfektsioonid, seljavalud), ja peale seda töötaja suudab naasta tööle. Seega tööandja saab kahju töötaja tegemata töö tõttu ja maksab veel ka peale selle eest, et ise rügas ja rabas ja oli pooled ööd üleval!
Mis siis juhtub aga tööandjatega – ettevõtete juhtidega, kui nende maksukoormus tõuseb? Mina tean, mis juhtub, kuna näen seda iga päev oma kabinetis. Näen ettevõtete juhte, kelledel on tugevast stressist tingitud depressiooni eri raskusastmed või ärevushäired, tasapisi tekkimas südame-vereringe haigused või juba tekkinud ja on oht süvenemisele või tüsistustele (südame infarkt, insult).
Tööandjad on sageli enese tervise osas valvsuse kaotanud, mis võib tingida selle, et õigel ajal ei avastata mõnda rasket haigust või isegi pahaloomulist kasvajat. Olen kuulnud juhtivtöötajatelt, õnneks harva, suitsiidsusele kalduvaid mõtteid. Vahel tõusevad mul vastuvõtu ajal ihukarvad püsti, kui näen, mis on ülepinge ja kurnatus juhtivtöötaja tervisega teinud.
Eeltoodu aga tingib meditsiinisüsteemi suurema koormatuse. Vajalik on suurendada kulusid haigestunud inimeste ja nende tüsistuste raviks. See omakorda tingib aga vajaduse suurema meditsiinipersonali järele või meditsiinipersonalil tekib ülekoormus, pikemad järjekorrad jne. Kui inimesed on rohkem haiged, sh tõuseb haigestumus juhtivtöötajate hulgas või lausa suremus, siis mis saab ettevõtetega. Kui need jäävad ilma juhita, tuleb hakata sobivate juhtide puudumisel tegema otsuseid ettevõtete likvideerimiseks, mis omakorda tähendab ka töötuid (riigikulude tõus ) ja riigi sissetuleku vähenemist maksude näol.
Ma ei mõista, kuidas ei suudeta aru saada, et riigi üheks sissetulekuallikaks riigikassasse on terve rahvas ja tublid ning edukad ettevõtted. Kujundlikult – kui rahvas on nagu inimorganism ja ettevõtlus riigis on nagu selle inimese süda, ja kui me halvame ära südame töö, siis variseb kokku ka ühel hetkel inimorganism. Seega, ettevõtlust kui majanduse põhitala ja meie riigi südant tuleb säästa ja püüda hoida töös, mitte pidevalt leida uusi võimalusi, kuidas halvendada ettevõtluse tegevust.
Seega nii arstina kui väikeettevõtte juhina arvan, et töötajate, tööandjate kui ka ühiskonna tervis saab hoitud, kui leitakse võimalus haigele inimesele hüvitada riigi poolt saamata jäänud töötasu alates teisest päevast, mis võimaldab haiguslehe ajal ära elada, mitte ei maksa töötaja haigeks olemise aega kinni tööandja. Tööandja on oma maksud juba maksnud ära maksu-ja tolliametile vastavalt maksuseaduse alusel.
Autor: Annika Küüdorf, EVEA volikogu liige, Töökeskkonna Haldus OÜ juht ja omanik, töötervishoiuarst
Lugu avaldati ka Postimehes, mida saad lugeda SIIN.