Arutelu tööandjate makstavate haigushüvitiste üle valdavalt Vabariigi Valitsuse väljaöeldu kaudu meedias on võtnud kummalised pöörded.
Säästmaks lugejat nüansirikaste juhtumuste jada kirjeldamisest, saab lühidalt öelda, et Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) vastava paragrahvi 122 muudatuste jõustamiseks on võetud ette nn teerulli meetod selle kõige halvemas tähenduses. Formaalselt on loomulikult kõik korras … või noh, peaaegu korras.
Kõnealune TTOSi säte justkui reguleerib tööandja makstava haigushüvitise tingimusi ja korda. Vaatamata sellele, et selle seaduse mõttega nimetatud seadusepügal ei haaku. Aga kuna valitsus lubas, et 1. jaanuarist 2021 algab haiguspäevade hüvitamine juba teisest päevast, ja seda esmalt tööandjate arvelt, siis pole enam vahet, et mis ja kuidas, vaid lubadus tuleb jõustada.
Siinkohal läks lubajatel aga sootuks meelest, et see säte tööandjate makstava haigushüvitiste kohta ilmus TTOSi 2009. aastal, eelmise kriisi ajal, kus n-ö ajutise meetmena pidid tööandjad aitama Haigekassa miinust katta. Siis hinnati tööandjate kuluks ca 500 miljonit krooni ehk ca 32 miljonit eurot aastas. Paraku nii see jäigi.
Sama 2009. aasta sügisel analüüsis õiguskantsler Indrek Teder selle regulatsiooni õiguspärasust ja kooskõla põhiseadusega. Analüüsis, ja leidis, et on vastuolu põhiseadusega ja et on ka ebavõrdse kohtlemise kaasus. Saatis selle peale isegi märgukirja toonasele sotsiaalministrile Hanno Pevkurile ning ootas ka vastust, kuid … see jäi tulemata. Kinnistus olukord, milles tööandjad on maksnud haigushüvitisi 11 aastat ja seda sisuliselt vabatahtlikult.
Nüüd, järgmises kriisis, märgati, et motiveerimaks töötajaid vabatahtlikult esimeste haigustunnuste puhul haiguslehele jääma, oleks hea tasustada juba teine haiguspäev. Kevadise kriisi ajal asus ka Haigekassa esimesi haiguspäevi tasustama, kuid siiski ainult eriolukorra ajaks. Nii see võinuks ka jääda, kuid Haigekassa reserv kahanes meeletu kiirusega.
Ja «kus häda kõige suurem, seal tööandja kõige lähem»… Justkui vastuteenena vähendati seadusemuudatuse eelnõus tööandjate osa ühe päeva võrra, saates seda sõnumiga, et tööandjate kulud ju vähenevad. Arvesse võtmata aga seda, et samal ajal on haiguse põhjusega «karantiin» haiguslehtede arv suurenenud kordades. Seega pakutud soodne diil on rohkem nagu viitsütikuga lõhkeseadeldis.
On ütlematagi selge, et iga töötaja haiguslehele jäämine on tööandjale tõsine peavalu ja kulu samal ajal, sest töö tuleb ikka ära teha. Kanda ühtlasi veel täiendavaid kulutusi haigushüvitiste näol niigi raskes majanduslikus seisus pole kõikidele tööandjatele jõukohane. Seega ajal, mil ettevõtjad vajavad pigem toetusi kui täiendavaid varjatud makse, teeb valitsus õilsa eesmärgi nimel sellise toreda kingituse näärivanalt.
Kuigi võiks arvata, et kõigest sellest võidavad ka tööandjad, siis päris nii see siiski ei ole. Nimelt on FIEd, ettevõtluskonto omanikud ja veel mitmed juriidilised isikud, kes on endale tööandjad, on sellest nääripakist siiski päriselt ilma jäetud. Kuna nemad peavad iseendale seda tööandja makstavat haigushüvitist tasuma, siis tähendab see reaalsuses raha lihtsalt ühest taskust teise tõstmist ja mingit kompensatsiooni haiguse tõttu sotsiaalmaksuga maksustatavast tulust ilmajäämise eest ei ole. Kuidas see võrdse kohtlemise printsiipidega kooskõlas on, pole selle teema eestkõnelejad sotsiaalministeeriumist veel välja nuputanud.
Head nuputamist!
Täismahus artiklit saad lugeda Postimehest.
Loe palun ka Valdek Haugase arvamusartiklit Päevalehes 13.11.2020 Väikeettevõtja valitsusele: tööandjate koormamine haigushüvitisega lõhnab tugevalt korduva maksustamise järele.